Tüüpilised vead, mida naisjuht teeb

Foto: Panther Media/Scanpix

Kas naisjuhid peaksid nüüdsest käituma nagu mehed? Naised, kes püüavad jääda headeks tüdrukuteks, kutsuvad oma käitumisega ise esile selle, et neid tippjuhi ametist kõrvale lükatakse. Barbi Pilvre toob välja vead, mida ükski naisjuht tööl iialgi teha ei tohiks.

Juhtimine tähendab otsustamist. Kui meesjuht on otsustav, kõva käega või isegi autoritaarne, peetakse teda vana kooli meheks, aga siiski heaks juhiks, kes suudab õigel kursil hoida isegi suurettevõtteid. Kui naisjuht on samade omadustega, nimetatakse teda nõiaks või tulehargiks, kelle alluvuses inimesed eriti töötada ei taha või kui valikut pole, siis hoiavad temast hirmuga eemale.

Samal ajal teame ju, et kuigi naisjuht võib olla oma töös väga hea ja edukas – Eestis on kümneid näiteid: Sirje Potissepp, Kati Kuzmin, Signe Kivi, Tea Varrak jne –, ümbritsevad naisjuhte ühiskonnas tervikuna mitmed eelarvamused. Võimalik, et just sellepärast on naisi Eestis juhtide hulgas nii vähe ja paljud naised loobuvad vabatahtlikult juhitööst.

Meedia ei halasta naisjuhile kunagi

Ühiskonna pehmelt öeldes ettevaatlikku suhtumist naisjuhtidesse kinnitab nende meediakuvand, kus naisjuhi tegevust käsitletakse kui erandit loomupärasel meeste alal.

Nii toetab meedia status quo püsimist ühiskonnas.

Naisjuhi kirjeldamisel imestatakse alatasa, kuidas „nii väike ja habras” naine saab hakkama sellise vastutusekoormaga või suudab vastu võtta suuri otsuseid. Kindlasti võetakse üles ka pere ja karjääri ühitamise teema ja uuritakse, kas ema hõivatuse tõttu lapsed ei kannata.

Naisteajakirjade portreelugudes on edukad naised ajakirjanduse hindava vaatluse all. Pildimaterjali, kirjelduse või küsimuste abil testitakse, kas nad on edukad ka naistena või on nad juhiks olemise käigus minetanud oma naiselikud omadused, näiteks, kas neil on lapsi; kas nende välimus on korras; kas neil on mees või on tulnud suhted ohverdada karjäärile; kas nende kodu on korras ja lapsed hoolitsetud. Kui tihti küsitakse selliseid küsimusi meesjuhtidelt?

Juhul kui naisjuht teeb vea, siunab ühiskond teda meedia vahendusel halastamatult. Meesjuhtide ja -poliitikute eksimusi loetakse pigem apsakateks, mängu iluks, selle käigus tehtud vigadeks, samas kui naiste eksimused võimendab meedia vahel lausa fataalseks.

Meedia suhtumine on märgiks sellest, et naine on avaliku arvamuse silmis välja astunud oma tavapärastest tegutsemispiiridest, kui juhi positsioonis tegutsema asub. Ta ei tee enam nähtamatut taustatööd, ei kaasne, ei dekoreeri. Kui naine on võtnud ette sellise patriarhaalset elukorraldust ja meeste loomupärast domineerimist ohustava sammu nagu juhiks olemine, jälgib ühiskond tema „hakkamasaamist” väga tähelepanelikult.

Kõik mäletavad hästi, mis juhtus kultuuriminister Laine Jänesega ERSO asjadega tegeldes, samasuguse meediapeksu osaliseks sai ka kunagine sotsiaalminister Maret Maripuu, kui selgusid probleemid puuetega inimeste toetustega seoses. Kaugemast ajaloost võib meenutada ekspankur Malle Eenmaa lugu.

Täisartikkel ilmus aprilli Directoris.