Juhtimiskonsultant: arvamustega laiutamine ja papajannsenlik rahva õpetamine on muutunud Eestis sümptomaatiliseks

Õpetamine Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library

Lihtsalt arvamusega ei juhi tänapäeval meie kultuuriruumis keegi edukalt - ei ajakirjanikud, kes avaldavad arvamust teemadel, mille osas neil puudub pädevus, ega ka ettevõtete juhid, kes ei hooli töötajatest ega nende arvamusest, kirjutab juhtimistreener Ülo Vihma arvamusloos.

Eelmise aasta lõpus süüdistas harrastussportlasest meesajakirjanik Postimehes eesti rahvast otsesõnu selle eest, et see ei valinud ühte edukat sportlast aasta sportlaseks. «Selline on siis rahva tänu ja tunnustus talle. Masendav,» kirjutas ta.

Ja võtab kokku, et rahval on erapoolik ja sügavalt subjektiivne arvamus! Ajakirjanik muidugi arvas (objektiivselt!), et au oleks pidanud kuuluma teisele. Aasta sportlase valimise põhimõtetest ja süsteemist kirjutamiseks ei jätkunud tal pikas kolumnis kurtmise kõrval paraku enam ruumi.

Selle aasta alguses vahendas naisajakirjanik Postimehes ühe väikese lihatööstuse omanikust juhi kurtmist, et tema töötajate tervis on hirmus vilets ja nad tekitavad sellega talle süstemaatiliselt kahju. Temal aga pole oma murega kellegi poole pöörduda. 

Ajakirjanik lisab veel ühe näite teisest ettevõttest, kus töötajad küsivad liiga kõrget palka ja ähvardavad streigiga, et oma nõudmistega siis meediasse pääseda. Ta moraliseerib, et töötajad peaksid ju mõistma, et tegutsetakse ühise eesmärgi nimel. 

Ta soovitab alluvatel end vahelduseks oma ülemuse rolli panna, tuues näiteks mõne kaubanduskeskuse, kus juhid käivad vahel nii-öelda rindel, müügisaalis ja kassas kliente teenindamas. Ta ei too küll ühtegi näidet selle kohta, et mõnes ettevõttes oleks kassiire või lihatsehhi töölisi vahelduseks direktoritoolile lastud.

Mõlemad arvamused avaldas Postimees kolumnina. See tähendab ajakirjanduslikult olulise sõnumina. Samas ajavahemikus vahendas meedia kahe suure ettevõtte tippjuhi konflikti töötajate ja nende ametiühinguga. Mõlemad keeldusid vastaspoolega isiklikult suhtlemast usalduse kaotamise pärast. Oluline selle juures on märkida, et juhtidel oli tekkinud erimeelsus mitte lihtsalt ühe töötajaga, vaid grupiga, kollektiiviga.

Ajakirjanikud ja juhid esindavad üksteisest kaugel olevaid alasid, kuid minu jaoks koondub nende käitumine kokku ühe märksõna – juhtimine - alla. Juhtimine tähendab suhet inimestega, suhtumist inimestesse. Ajakirjanikel on suhtumine lugejatesse, ettevõtte juhtidel töötajatesse. Kuidas see nende näidete puhul väljendub? 

Ajakirjanikud avaldasid arvamust millegi kohta, mille osas neil puudus pädevus ja samas arvasid nad enda kohta, et on kutsutud ja seatud lugejaid õpetama, manitsema, neile moraali lugema. Isegi süüdistama. 

Juhid ei soovinud omaenda ettevõtte töötajatega läbirääkimiste laua taha istuda, sest neile ei meeldinud töötajate arvamus (soov, ettepanek, nõudmine). Väites avalikult, et nad ei usalda oma töötajaid,  lasid nad neil samas edasi töötada!

Neid näiteid võiks kokku võtta kujundiga «ülevalt alla labidaga lajatamine» - suhtlemine võimupositsioonilt. Ajakirjanikele kui neljanda võimu esindajatele pole see sugugi võõras. Ajalugu on aga näidanud, et võim hakkab pikapeale pähe, kui sellest ei puhka.

Lihtsalt arvamusega (seda tuleb siin lugeda «diktaadiga») ei juhi tänapäeval meie kultuuriruumis keegi edukalt. Lisaks on vaja juhtimispädevust – valdkonna tundmist, sobivaid isikuomadusi ja suhtluskultuuri. Kui see kombinatsioon on heas tasakaalus ja kvaliteetne, siis on juht edukas ja juhitavad temaga koos rahul. Kui ei, on konfliktid platsis.

Siinsed näited on suhteliselt marginaalsed, kuid tänases Eesti elus sümptomaatilised. Arvamustega laiutamine ning papajannsenlik rahva õpetamine ajakirjanduses ning ettevõtete juhtide hoolimatus oma töötajate suhtes kvintesseerub poliitikas. See aga ei jäta meist juba kedagi puudutamata.