Prantsuse maakler-võrukaela trahv: 5 miljardit eurot

Jerome Kerviel Versailles' kohtumajja ilmumas. Foto: DOMINIQUE FAGET/AFP

Prantsuse panga Société Générale endine maakler Jérôme Kerviel peab tagastama kõik need 4,9 miljardit eurot, mille võrra tal tööandja vaesemaks õnnestus teha.

Küllap on tegemist kõige naeruväärsema kohtuotsusega, mis ametialase kuriteo eest iial kõlanud on.

Kolm aastat tuleb mehel ka trellide taga mööda saata. Ainus viis, kuidas ta seejärel oma võla tasuda võiks, oleks see summa kusagilt virutada: minna tööle mõnda teise panka, suunata vajalik summa varjatud kontole ning öelda Société Générale’ile, et palun, siin on teie raha.

Isegi pank ei usu, et Kerviel sellise summa iial kokku saaks. Kohtuotsus kujutab endast sümboolset deklaratsiooni, et just tema vastutab. Pangale endale määrasid Prantsuse regulaatorid samal ajal 4 miljoni euro suuruse trahvisumma.

Pank on seega 1200 korda vähem süüdi, kui võrukaelast maakler.

Selles mõttes on kohtuotsus sama pentsik. Kuigi paljud prantslased vist nii mõtlema kipuvad, et tohiks Kervieli siiski kaasaegseks Robin Hoodiks (ehk prantuse keeli Robin des Bois’ks) pidada. Ta ei ole tegelane väljastpoolt, kes elitaarsele Prantsuse pangale kangelaslikult ninanipsu mängis.

SocGeni endine tegevjuht Daniel Bouton nimetas Kervieli «kurjaks geeniuseks», kel õnnestus argpükslikult üle kavaldada nii panga sisekontroll kui arvutisüsteem.

Kui nii, siis oleks neid kurje geeniusi küll kõik kohad täis, kuna täpselt samasuguseid trikke tegid ka Nick Leeson Baringsis ja John Rusnak Allied Irish Banksis. Kõiki ei jõuaks üles lugeda.

Tähelepanuväärselt sarnased on siinjuures Leesoni ja Kervieli juhtumid. Mitte üksnes kuriteo kui sellise poolest – oma olemuselt on ühte moodi ka rahast ilma jäänud asutused.

Maakler-võrukaelu ei motiveeri tavaliselt ahnus. Kui kuritegu avastatakse, tormavad kõik ummisjalu otsima pangaarvet, kuhu ta kõrvalepandud raha üle on kandnud. Sest miks muidu võtaks keegi selliseid riske, taluks sellega seonduvat stressi ja leiutaks niivõrd peeni pettusi – kui mitte ropprikkaks saamise eesmärgil?

Siis aga selgub, et raha ei olegi kuhugi peidetud. Et maakler on lihtsalt üks õnnetu tegelane, kes alustas kontoripoolelt ning unistas staar-maakleri staatusest. Leeson tuli õnne otsima Watfordist,  Kerviel väikelinnast Bretagne’is. Mõlemad tahtsid finantsringkondades ilma teha.

Samas seisundis on sageli ka petetud pangad ise. Tegemist on teise ešeloni asutustega, mis püüdlevad kogu hingest ülemaailmsesse esiliigasse ning laienevad kapitaliturgudele, millest nad aru ei saa.

Härrased Kerviel, Leeson ja Rusnak tõmbasid ülemuste naha üle kõrvade ja teesklesid, et tegelevad keerukate operatsioonidega, kuigi tegelikult olid nad lihtsalt spekulandid ja õnnemängurid.

Siit ka järeldus, et tegemist ei ole kindlasti mitte «kurjade geeniustega». Viis, kuidas Kerviel end kaitses - «Kõik tegid seda. Nad julgustasid mind. Nemad on süüdi, mitte mina.» - oli ebaadekvaatne ja ärritav ning ilmselt seepärast kohtunikud talle «täie rauaga» andsidki. Aga samas peitus noormehe sõnades ka tõetera pangakultuuri kohta.

Endine pangandusregulaatorEugene Ludwig Promontory Financialist, kes tegeles Rusnaki juhtumiga Allied Irish Banksis, ütleb, et Kervieli stiilis vabandused ei maksa suurt midagi: «Nendes suurtes pankades saadakse päris hästi aru, mis on õige ja mis vale. Nad teevad oma parima, et keegi kauplemislimiite ei ületaks.»

See ei ole aga kogu tõde. Reaalsuses on riskikultuur maaklerite seltskonnas väga nakkav. Muidu ei esineks selliseid kelmusjuhtumeid nii korduvalt. Iga pank, mis julgustab inimesi etteantud raames võimalikult agressiivselt tegutsema, võiks sama hästi juba ette arvestada, et keegi läheb üle piiri.

Finantsteenuste ameti tegevjuht Hector Sants ütles sel nädalal pankade kultuuri ja eetika kohta midagi tabavat: «Kui kultuur jätab soovida, siis tehakse sageli ka halbu otsuseid. Selleks, et järgmist kriisi vältida või vähemalt kindlustada, et ta ei tuleks nii ränk, peaks alustama kultuuri muutmisest.»

Ta lisas: «Regulaatorid peaksid otsesõnu küsima, kas panga juhatus on õige kultuuri kehtestamiseks ka tegelikult midagi ette võtnud.» Ka Euroopa pangandusjärelevalvete komitee on kutsunud panku üles juurutama «kultuuri, mis leevendaks turu kujundamisel tekkivaid riske».

Selles testis põrus SocGen täielikult, kuna ühelt poolt lubati Kervielil 4,9 miljardit eurot maha mängida, teiselt poolt aga võeti valitsuselt 2008. aasta finantskriisis vastu 3,4 miljardit eurot abiraha.

Kui aus olla, siis paistab viletsa kultuuri ja nõrga kontrolli poolest silma enamik panku, mida mõni maakler haneks on võtnud. Sellised pangad on enamjaolt võtnud riskeeriva lähenemise, et kapitaliturgudel jõudsalt laieneda.

Kultuurilisi ja eetilisi probleeme on isegi Goldman Sachsil, mis muidu paistab Wall Streetil silma kõige rangema riskijuhtimisega. Üsna varsti pärast Kervieli vahelejäämist sattus piinlikku olukorda Goldmani asepresident Fabrice Tourre, kes oli müünud klientidele kahtlase väärtusega hüpoteekidega tagatud derivatiive

Maaklerite sulitembud ei ole üksikjuhtumid. Pigem levinud tõve sümptomid. Selle märkamiseks ei pea olema (kuri) geenius.
 

Copyright The Financial Times Limited 2010.