Sa pole täiuslik juht? Ongi hea

Inimesed samastavad end juhiga paremini siis, kui ta vahel ka eksib. Foto: SCANPIX

Juhtimisblogija ja ettevõtlusspetsialist Veigo Kell kirjutas Directoris ilmunud kolumnis libastumise efektist ning sellest, miks tunduvad meeldivamad need inimesed, kes mõnikord ka prohmakatega hakkama saavad. Eriti puudutab see juhte, sest just neid armastatakse kujutleda ilmeksimatutena.

«See on see armastus, mis kinodes nähtud,» laulab Singer Vinger. Juhtimiskirjandusega on tihtipeale sama lugu. Loetuna ajalehest-ajakirjast või kuulduna koolitusel on juhtimine hoopis parem ja sügavam kui juhtimine päriselus.

Mida kõike teevad silmapaistvad juhid võrreldes keskpäraste juhtidega teisiti! Neil on visioon. Nad oskavad motiveerida ja suudavad otsustada. Seejuures on nad tagasihoidlikud ja oskavad inimesi tähelepanelikult kuulata. Nad näevad ohte ette. Nad suudavad kompleksiseloomuga probleemid muuta lihtsaks. Ja nii edasi.

Ei, ega nende suurepäraste omaduste juures pole midagi valesti. Kuid ilmselt pole mitte keegi väljaspool LinkedIn-i profiile kohanud juhti, kellel kõik need väljapaistvad omadused reaalselt olemas oleks. Kuid tegelikult – parem ongi, sest nagu selgub mitmest uuringust, ei pruugi sellised täiuslikud tegelased meile reaalelus väga meeldidagi. Selle taga on fenomen, mida kirjeldatakse ingliskeelse nimega The Pratfall Effect, mis maakeeli kõlaks kui tagumikule prantsatamise efekt või lihtsalt libastumise efekt.

Nagu psühholoogid on avastanud, seisneb libastumise efekti mõju selles, et muidu kompetentsed inimesed tunduvad teistele palju meeldivamad, kui nad pideva perfektsuse asemel aeg-ajalt ka mõne prohmakaga hakkama saavad. Eksimine või totralt välja kukkunud käitumine toob välja meie inimliku poole ja neid, kes aeg-ajalt libastuvad, tajutakse meeldivamana, sealhulgas võrdluses ka inimestega, kes on neist nutikamad ja intelligentsemad. Muidugi – meie ebatäiuslikul minal on kergem end samastada kellegagi, kes pole samuti täiuslik.

Näiteks on kasulik võtta vastutus mõne äparduse või ebaõnnestumise eest enda peale ja seda isegi juhul, kui asjaga on seotud rohkem inimesi. Nii tundud sa kõrvalseisjatele vastutustundliku ja usaldusväärsemana, mis omakorda tähendab, et sind tajutakse meeldivamana võrreldes inimesega, kes üritab juhtunut kinni mätsida.

Kuid ka siin on omad nüansid. Esiteks ei tohiks juhtunu olla midagi liiga olulist. Võtmeküsimustes eksimine mõjub mainele kokkuvõttes halvasti. Teiseks peab sul juba olema kompetentse inimese renomee, sest ebakompetentsena tajutava inimese järjekordne vääratus vaid kinnitab teistes juba juurdunud hinnangut. Kolmandaks, eksimused ei tohi muutuda lapsikuks. Töö juures meile lasteaiakasvataja roll ei meeldi.

Kogu selle jutu juures on veel üks «aga». Kaugelt kergem on seda kõike kirjutada, kui reaalelus oma eksimusi ja möödapanekuid tunnistada. Põhjuste otsimine on ju nii inimlik. Tean seda omast käest ja pean seda ausalt tunnistama. Loodetavasti aitab libastumise efekti tundmine sellest tulevikus kergemini üle saada. Sest kas pole ju nii, et juhid, kes räägivad avameelselt oma eksimustest, mõjuvad kompetentsemana?