Shell tõstab alates 2012. aastast nafta- ja gaasitootmise mahtu ning ületab tõenäoliselt isegi 8 miljardi barreli piiri, mis praegu eesmärgiks on seatud, ütles majandusportaalile E24 ettevõtte tegevjuht Peter Voser.
E24 intervjuu: Shell on tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peter Voseril täitus hiljuti 300 päeva Shelli tegevjuhi ametis. Selle ajaga on 51-aastasel šveitslasel õnnestunud energiahiiu tüür kindlalt pihku haarata. 2011. aasta lõpuks saab koondatud 7000 töökohta. Tänaseks on ümber korraldatud ettevõtte struktuur ja korrastatud aktsionäride dividendipoliitikat.
Voser, kes varasemalt Shelli finantsdirektori kohustusi täitis, istus juhitoolile 2009. aasta keskpaigas. Teda tuntakse kui inimest, kes armastab kärpida kulutusi ja kasvatada kasumit. Ise ta oma eelkäija, hollandlase Jeroen van der Veeri juhtimispoliitika suhtes suuremat kursimuutust ette ei näe: «Kuigi mul on finants- ja majandustaust, vaimustun ma siiralt ka tehnoloogiast ja innovatsioonist. Sest pikemas perspektiivis muidu ellu ei jääks. Kuid loomulikult ei tohi uurimis- ja arendustegevusega kulusid lõhki ajada.»
Ambitsioonid on Voseril suured. Ta unistab, et Shellist saaks kõige innovaatilisem ja konkurentsivõimelisem ettevõte terves nafta- ja gaasisektoris. «Tõsi ta on, et 1990. aastate lõpus ostsime me tehnoloogiat ja oskusteavet sisse ka väljastpoolt. Tagasivaates oli see strateegiline viga. Viimase viie aastaga on Jeroen van der Veer seda järjest korrigeerinud, kasvatades innovatsiooni ja tehnoloogia osa eelarves. Nüüd on aeg astuda järgmine samm ning koondada kõik antud töölõigu esindajad ühte struktuuriüksusse.»
Pärast 2004. aasta kriisi, mil naftat ja gaasi kõvasti üle toodeti, on Shelli tootmismahud aastast aastasse vähenenud. Päevatoodang langes 3,9 miljonilt barrelilt 2003. aastal 3,1 miljonile barrelile aastal 2009. Seetõttu jäädi põhikonkurentidest ExxonMobilist ja BPst kaugele maha - mullu oli nende päevatoodang Shelli omast ligi 25 protsenti suurem.
Järgmised kolm aastat pühendab Voser sellele, et Jeroen van der Veeri uued tootmisprojektid käima lükata ja päevatoodang 2012. aastaks 3,5 miljoni barreli peale kergitada.
Mis puudutab ajastut pärast aastat 2012, siis on Shelli juht veendunud, et kasvavate mahtude tarvis ka värsked maardlad leiduvad. Selle nimel on asutud kiirendatud korras hankima uusi litsentse nafta- ja gaasiotsinguteks. Voseri sõnutsi on Shell kui endine süvameretootja taas oma sõiduvees. «Me oleme Mehhiko lahes tagasi,» ütleb ta.
Shell on seadnud endale eesmärgiks toota 2012. aastal 3,5 miljonit barrelit naftat ja gaasi päevas ning võtta selle nimel ette terve rida suurejoonelisi projekte. Kui tähtis edasine kasv teie jaoks on?
«Shell soovib olla tuntud kui kasvav ettevõte, nii et selles mõttes on nafta- ja gaasitoodangu kasv oluline. Kuid veelgi olulisem on minu jaoks kasumlikkus, ehk teisitisõnu: toodangu kasv peab genereerima suuremaid sularahavoogusid. Me ei kavatse iga barrelit taga ajada, kui see meile lisaväärtust ei tooda.»
Kas teie jaoks on tähtis, et Shell säilitaks oma koha 3 suurima Lääne nafta- ja gaasifirma hulgas?
«Mastaap annab meie tööstusharus olulise eelise. Et investeerida sellistesse tehnoloogiliselt keerukatesse projektidesse, millega me tegeleme, on vaja teatud kriitilist massi. Sellega kaasneb vajalik toodangumaht ja globaalne manööverdamisruum. Vastasel korral ei tõmba me ligi õigeid inimesi ning ei sobi hästi riiklike energiafirmade partneriks. Me ei pea ilmtingimata olema suurimad, kuid ma tahan kindlasti, et oleksime kõike konkurentsivõimelisemad. Me võrdleme end kogu aeg teiste suuremate firmadega. Seejuures hoiame me aga silmad finantseesmärkidel, nagu näiteks rahavoogudel, mitte niivõrd toodangu kogustel.»
Shell on veendunud, et toodab järgmise kümne aastaga uutest nafta- ja gaasimaardlatest 8 miljardit barrelit. Süvameremaardlad annavad aga suhteliselt väikese osa sellest. Kas siin on vaja midagi täiendavalt ette võtta?
«Süvameretootmise osas keskendume me Mehhiko lahele. Viimasel aastal on uuringud väga hästi läinud, alles hiljuti avastasime uue rikkaliku leiukoha. Me jätkame intensiivselt süvamereuuringuid, kuid uute leiukohtade avastamine ei ole meie mitmekesist portfelli arvestades esmatähtis. Seda ka seetõttu, et oleme juba praeguse seisuga kindlustanud endale Mehhiko lahes piisavalt uuringulubasid.»
Kas saame siis järeldada, et Shelli toodang võib aastaks 2020 plaanitud 8 miljardit barrelit isegi ületada?
«Nii see on, see number tuleb tegelikult suurem. Nii näiteks õnnestus meil märtsikuus, vaid paar päeva enne tähelepanuväärse leiukoha avastamist Mehhiko lahes, hankida uuringuluba ka seda kohta ümbritsevatel aladel. See oli muidugi imeline. Uuringutega peab lihtsalt õnne olema, viimased kaksteist kuud on seda õnne meile küllaga jagunud. Peale Mehhiko lahe teostab Shell süvamereuuringuid ka Nigeeria ja Malaisia vetes, uued võimalused on avanemas Alaskas.»
Traditsiooniliselt paikneb suur osa nafta- ja gaasimaardlaid poliitiliselt ebastabiilsetes riikides. Kuivõrd te neist paigust huvitatud olete?
«Isegi väga. See on üks meie strateegia võtmekomponente. Me soovime kasvatada oma mahtu Lähis-Idas, Venemaal, Kasahstanis, Nigeerias ja ka mujal. Riske silmas pidades ei tohi aga nendele riikidele liiga tugevasti panustada.»
Kuidas te suhtute Venemaasse, kus on maailma suurimad gaasivarud?
«Shell peab Venemaal hoolikalt silma peal. Sahhalini projekt on tänaseni Venemaa suurim välisinvesteering ning me kavatseme investeerida täiendavalt ka vedelgaasi tootmisse. Saladus pole ka see, et Shell on huvitatud Jamali piirkonnast. Möödunud sügisel andis peaminister Putin mõista, et Jamaliga antakse täiskäik edasi. Kui Hollandi delegatsioon tänavu sinnakanti sõidab, nagu plaanitud, siis on oluline samm Shelli jaoks astutud.»
Shell plaanib nafta- ja gaasitöötlemise mahtu 15 protsendi ulatuses kärpida ning jätkata kütusemüügiga vaid nendes riikides, kus ollakse liidripositsioonil. Mis jääb üldse alles sellistesse riikidesse nagu Rootsi, kust töötlemine ja müük ära tuuakse?
«Me tahame olla oma brändiga nähtaval võimalikult paljudes riikides, kuid me ei pea selleks tingimata ise kohapeal tegutsema. Üldiselt on meil neli võimalust. Näiteks võib leida osapoole, kes on huvitatud Shelli kaubamärgi all tegutsemisest ja on nõus selle eest meile kasutustasu maksma. Nii see asi meil Kariibi mere piirkonnas ja Kesk-Ameerikas juba käibki.
Teine võimalus pildile jääda on sõlmida lepinguid määrdeainete hulgimüüjatega. Samuti jääb võimalus riigist täielikult lahkuda või jätta sinna vaid nafta- ja gaasitootmine. Rootsis jätkame me igal juhul gaasiotsingutega, lõunapoolsetes rannikuvetes.»
Pidades silmas elektriautode tulekut võib teist saada maagaasi tarnija elektrijaamadele. Samas võib minna ka nii, et tuule-, päikese-, hüdro- ja tuumaenergia maagaasi ja kivisöe paljuski välja tõrjuvad.
«Alternatiivsed energiavormid võivad regionaaltasandil tõesti populaarsust koguda. Kui me aga tahame globaaltasandil järgmise 40 aastaga kahekordistuvaid energiavajadusi rahuldada, domineerib energiasektoris siiski fossiilkütus, maagaas kaasa arvatud.
See võtab veel väga kaua aega, enne kui tuule-, päikese- ja tuumaenergia endale märgatava turuosa haaravad. Ning siis kerkib küsimus: kas me soovime, et transpordisektori elektrifitseerimine toimuks kivisöe baasil? See arutelu seisab tegelikult alles ees.
Paljudes riikides, USA kaasa arvatud, võib juba täheldada teatud kursinihet. Nii kuulutati maagaas hiljuti Ameerikas kliimapoliitika lahutamatuks osaks. Varem peeti maagaasi miinuseks seda, et tarnete osas võis esineda häireid. Tänaseks on suru- ja vedelgaasi tehnoloogiad selle probleemi lahendanud.»
Ja kuidas on lood Euroopas?
«Euroopaga on lood keerukamad. Lääne-Euroopa gaasivarud on kokku kuivamas. Võiks ju loota, et ka Euroopa hakkab USA stiilis uudsetel viisidel gaasi tootma, kuid vaevalt siiski. Euroopas puuduvad selleks vajalikud avarad tootmispiirkonnad ning vastavaid litsentse on praktiliselt võimatu saada. Seega ei jää Euroopal muud üle, kui maagaasi mujalt importida. Venemaal, Kataris, Nigeerias ja mujalgi on maagaasi küllaga, kuid selle kättesaamiseks on sageli vaja veel palju tööd teha. Oma rolli võivad siin mängida alternatiivsed energiaallikad, kuid ma olen täiesti veendunud, et Shell on oma maagaasiga strateegiliselt heal positsioonil.»
Tagasi lähitulevikku: aasta alguses ei uskunud Shell eriti, et majandus tänavu taastuda võiks. Nüüdseks on toornafta hind tõusnud üle 80 dollari barrelist ning tundub, et läheb siiski teisiti.
«Ma olen täna maailmamajanduse taastumise suhtes veidi optimistlikum, kui mõned kuud tagasi. Mitmes tööstusharus ja mõnes regioonis, näiteks Aasias, olid esimese kvartali näitajad oodatust paremad. Taastumise märke võib täheldada ka USAs, kuid Euroopa on veel soikus. Toornafta hinda mõjutavad praegu positiivsed ootused nõudluse taastumise ja OPECi tarnepoliitika suhtes. Nafta ja gaasi töötlemise kasumid on aga jätkuvalt madalad. Shell vaatab olukorda pikemas perspektiivis ja lähtub investeeringuid tehes naftahindadest 50-90 dollari vahemikus. Me ei räägi siin hetkehindadest, need võivad kõikuda nii üles kui alla.»