See pime armastus halbade otsuste vastu...

Ahelad. Foto: SCANPIX

Koolitaja Raimo Ülavere kirjutab oma blogis sellest, miks me oleme nii kiindunud halbadesse otsustesse ning ei kipu neist kergesti lahti laskma.

Mõtle sellele, millal sa viimati istusid kohvikus ja ootasid 45 minutit ettekandjat ja toitu. Või millal sa panid raha (juurde) projekti, mis ei taha ega taha tiibu alla võtta. Või millal mõtlesid enda poolt värvatud töötajale, andes talle taaskord «viimase võimaluse» oma tööd parandada. Eraelust ma ei räägigi – kehvad otsused kipuvad lohisema nagu kummiga sinu külge kinnitatud õgijad – aeg-ajalt tõmbab kumm nad jälle sinu ligi, annad talle süüa ja ta vaikselt taandub jälle kuhugi taamale järele lohisema. Et mõne aja pärast jälle süüa tulla küsima.

Selleks, et kehvade otsuste eskaleerumisega tegeleda, peaksime teadma põhjuseid. Adam Grant, hetkel äriraamatute edetabelites laineid lööva raamatu «Give and Take» autor kirjutab Huffington Post’i blogis põhjustest ja sellest, kuidas niru otsuse korral edasi minna, kuidas sabad maha raputada.

Psühholoogid, inimese käitumist uurivad ökonomistid, on juba ammu tuvastanud inimeste irratsionaalse kiindumuse investeeritud raha ja energia suhtes. Olles kord panustanud millessegi või kellessegi raha, aega jne, tabab meid täiesti irratsionaalne soov oma otsust õigustada. Ja halva otsuse korral on raha kadunud, aeg samuti, ent meil on ikka tahtmine ja lootus, et äkki saab asjast asja.

Viimased uuringud väidavad, et peamine põhjus selliseks käitumiseks on meie ego. Ehk teisisõnu – keegi ei taha näida teistele ja veelgi hullem, endale, läbikukkujana. Seega me hoiame kinni oma kehvast otsusest, paneme veel aega ja raha juurdegi, lootuses, et saame kunagi tõdeda: «ma ju ütlesin». Muuseas, on fakt, et mida rohkem ja kauem oleme panustanud, seda raskem on meil otsusest loobuda. Näiteks uuriti profikorvpalliliigas NBA, kuidas ja mil moel mängijaid meeskondades vahetati. Ning kehtis lihtne reegel – mida värskem sa meeskonnas oled, seda tõenäolisemalt sind välja vahetatakse. Tegelik ja potentsiaalne tulevikupanus meeskonda oli teisejärguline. Sama kehtib tõenäoliselt mistahes töömeeskonnas.

Ent kuidas siis halvast otsusest lahti saada, põhjatu auk kinni panna, kuludele stopp peale saada? Grant pakub välja neli asja.

1. Eraldada algne otsuse tegija olukorra hindajast. Ehk teisisõnu, kui sa oled teinud otsuse, siis on mõistlik anda olukorra hindamine kellegi teise kätte. Sest suure tõenäosusega suhtud sa teemasse eelarvamusega ning olles kõrvuni ise olukorra sees, ei pruugi sa vaadata asjadele peale päris adekvaatselt. Las keegi teine teeb olukorra hindamise. Ning siis tasub rohkem teda kuulata kui iseennast.

2. Kasutada paremat otsustamise protsessi. Kirjutasin paremate otsuste tegemisest siin. Muuhulgas tähendab see seda, et proovi mitte nii enda kui teiste puhul keskenduda ainult tulemusele (sest see võib tekitada tegemise metoodika, et küll lõpuks ikka hästi läheb, kui me veel raha ja aega ja mida iganes juurde paneme), vaid ka protsessile. Uuringud ütlevad, et protsessi käigus pidevalt tehtav otsuse hindamine annab tublisti paremaid tulemusi, kui ainult tulemustele keskendumine. Lihtsamalt öeldes – see on pidev enda ja teiste coaching.

3. Vii fookus enda pealt ära teiste inimeste peale. Niipea, kui me adume, et otsus on kehvapoolne, hakkavad tööle ego kaitsemehhanismid. Ehk teisisõnu – me hakkame kaitsma oma otsust, tähele panemata märke, mis kinnitavad vastupidist. Küll aga on psühholoogid tuvastanud, et meil on lihtsam loobuda halvast otsusest, kui üritame mõelda, milline on selle mõju teistele inimestele. Jah, kui töötaja teeb kehva tööd, siis tegelikult pole see ju ainult sinu ja tema probleem.

4. Ole kiitusega ettevaatlik. Ehkki kiitus on ainus, mis edasi viib, siis ettevaatlik tasub olla just selles, kuhu ta edasi viib. See aga sõltub, mida ja millal kiidetakse. Näiteks näitas üks eksperiment, et inimesed, keda kiideti kui häid otsuste tegijaid, tegid 40 protsenti suurema tõenäosusega investeeringuid kehvade otsuste jätkumisse kui need, keda üldse ei kiidetud. Uuringud väidavad, et kui inimest kiita sama asja eest, milles ta on kehva otsuse teinud, siis muutub enesekindlus sedavõrd suureks, et on üha raskem oma otsustest loobuda. Kui aga tunnustada inimest mingi muu oskuse-tegevuse eest (mis ei ole kehva otsusega seotud), siis see irratsionaalset kiindumust kahjumlikku otsusesse ei suurenda.