Kui meeskond pöörab juhi vastu…

Hooletult pillatud repliik ja meeskond võib juhist ära pöörata ning ta sisuliselt üksikuks hundiks jätta. Foto: SCANPIX

Ta on edasipüüdlik, järjekindel ja hea analüütilise võimega juht. Oma varasemates töökohtades on ta olnud oma ametis edukas. Ent nüüd on ta sattunud olukorda, kus tema vastu on pööranud pea kogu meeskond…

Olukorra kirjeldus pole laest võetud. Olen hetkel kaasatud ühe sellise juhtumi lahendamisse. Veelgi enam, olen ise täpselt sellises seisus ka olnud, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere oma blogis.

Minemata hetkel selliste konfliktolukordade tekkimise põhjuste juurde – esiteks on see igal üksikul juhul veidi erinev ja teiseks, eesmärk on eelkõige olukord lahendada, mitte probleemidesse süüvida – on hea ehk korraks läbi mõelda, millised oleks juhi jaoks need valikud, mis aitaksid edasi minna.  Ja sellised on siis mõtted, mida enda ja teiste kogemusi kokku pannes tekkisid:

Teadvusta endale - mina ja minu meeskond on jamas. Kõlab veidi lihtsakoeliselt, ent sellegi poolest on see oluline. Inimestena on meil kalduvus jamasse sattudes ja selle suurenes hakata rohkem rabelema ja rapsima. Ning väga suur osa meie minapildist ei taha kuidagi tunnistada, et oleme eksinud, kusagil midagi valesti teinud, oleme jamas. Ja samal ajal, kuskil sügavamal tunneme süütunnet, mis seab meid aga kaitsepositsiooni. Ja parim kaitse on? Muidugi rünnak. Nii me siis rapsime ja möllame, pidevalt jama suurendades. Selle asemel, et tunnistada ja teadvustada – jama on käes ja ta ei lähe niisama ära.

Astu samm tagasi ja lase kontrollist lahti. Tavaliselt kipub meeskonnas jama tekkima mitte niivõrd konkreetsest muudatustest, vaid hoiakustest, suhtumisest. Ning konkreetsed nõudmised, eeskirjad, reeglid, muutused on ainult jäämäe veepealne osa. Seega – küsimus ei ole konkreetses nõudmises või muutuses, küsimus on hoiakus, suhtumises ja juhi isikus.  Edasi minekuks tuleks aga (ajutiselt) loobuda konkreetsest muutuse detailidest ja keskenduda suhetele, mitte asjadele. Mis tähendab ka (ajutiselt) asjade üle kontrollist lahti laskmist.

Hakka tükkhaaval usaldust taastama. Absoluutselt lihtsaim ja mõjusaim ning samas ülimalt vähekasutatud meetod on – oma vigade tunnistamine. Ja ma ei pea siin silmas ansiplikku mokaotsast ja ebasiirast «jah, ma vabandan»-stiili, vaid päris ehedat vigade tunnistamist. Ei pea ennast sõlmedega piitsaga avalikult rooskama, ent siiras ja otsekohene tunnistamine, et «me  oleme oma asjadega hunnikusse jooksnud ja suur osa sellest on minu viga» oleks ehk asjakohane. See on hea algus usalduse taastamisele.

Lase teistel kontrollida protsessi ja tempot. Et mitte lõputusse tehtud vigade arutelusse sumbuda, on mõistlik hakata otsima teed edasiminekuks. Ja see peaks suures osas käima meeskonna seatud tingimustel. Miks? Kahel põhjusel: esiteks – kui meeskonna liikmed ütlevad, kuidas edasi minna, siis nad ka vastutavad selle edasimineku eest. Ja teiseks, võimaldades inimestel valida tempo ja sisu, näitab juht üles usaldust oma inimeste vastu. Ja see on oluline.

Leia vahekohtunik väljaspoolt. Mõnikord, mitte alati, on hea leida keegi väljaspoolt, kes piltlikult öeldes vahekohtunikuna modereeriks osapoolte omavahelist kokkusaamist ja aitaks pooltel teha esimesi koostöö samme.  Miks on see mõnikord hea? Inimene väljastpoolt on reeglina ohutu, ta ei saa osapooltele kurja teha, protsessi juhtimiseks on tal seepärast ka olemas usalduskrediit (mis juhil on inimeste silmis kadunud). Ja tal on võimalik ja õigus küsida mõlemalt poolelt, nii juhilt kui inimestelt head tahet ning valmidust ka mõnest oma seisukohast loobumist või selle allutamist ühise eesmärgi alla.

Lepi sellega, et ei tulnud välja ja lahku. Lahkumises pole midagi traagilist ega enneolematut. Ka ei näita lahkumine tingimata seda, kas inimene sai tööga hakkama või mitte. Ja üldse ei näita lahkumine seda, kas tegu on hea või halva inimesega – see pole üldse teema. Lihtsalt mõnikord on nii, et antud ajal, nende inimestega, sellises olukorras pole võimalik edasi minna. Või oleks edasiminek liiga vaevaline ja ohverdusi-kannatusi nõudev. Siis on mõistlik tõsta käed püsti ja öelda: Aitab! Ning lahkuda, väärikalt ja üritada kiiresti see selja taha jätta ja edasi minna. On ka selge, et vabatahtlikult suudavad sellist otsust teha meist vaid vähesed. Ent samas – tehes absoluutses ummikseisus selle otsuse ise, võtab juht vastutuse enda elu ja töö eest ning kaudselt ka organisatsiooni heaolu ja edasimineku eest. Targad pole tingimata alati need, kes mängivad ja võidavad, vaid need, kes õigel ajal lahkuvad…