/nginx/o/2012/10/04/1355354t1h2622.jpg)
«Tegin oma esimese äritehingu aastal 1979, kui olin väike plikatirts Tedre tänaval,» rääkis Mamo kohvikute looja Margit Härma naisettevõtlusele pühendatud konverentsil.
«Minu esimese äritehingu väärtus oli 12 kopikat ehk üks jäätis»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Seal oli üks muldvana mutike, kellele oli just briketikoorem õuele saabunud. Pakkusin talle, et mina ajan lapsed kokku ja tuleme laome tal briketi ära. Hind 12 kopikat nägu, see oli ühe jäätise hind,» rääkis Härma. «Mingil ajal hiljem oli mul võimudega oli kokkupõrkeid, sest minult telliti raha eest vampiiride joonistusi. Mind saadeti koolis psühholoogi juurde, et tütarlaps äkki on suitsiidne. Seletasin, et asja taga on majandusliku huvid ja sattusin komsomolikomiteesse, sest selline kapitalistlik mõtteviis polnud mitte sobilik.»
1994ndal aastal alustas Härma maailma ühe parema šokolaadibrändi Eestisse toomist. «Ei olnud siis eriti hea mõte, inimesed ei teinud Kalevi Nurril ja Belgia šokolaadi maitsel vahet. Lõpetasin selle tegevuse,» rääkis Härma.
Olde Hansa restorani sattus Härma täiesti juhuslikult. «Olin kena nupuke väga heas ettevõttes, oli ametiauto, firma krediitkaart, töö oli ka hea,» rääkis ta. «Aga minu abikaasa hakkas looma 1997 ettevõtet, kus saaks suupilli mängida ja konjakiklaase poleerida. Silm jäi peale Vanaturukael 1 majal. Tahtis maja täita erinevas stiilis restoranidega. Aitasin teda kuu aega oma puhkuse ajast ning pärast puhkust jätsin oma mugava töö TetraPakis ja tulin tolmusesse kala järele haisevasse majja keskaegset restorani tegema.»
Alguses polnud meil raha, et maja remondiks kinni panna. Tegime remonti ja kui tulid kliendid, siis pidasime sellega pausi. Peale aasta lahtiolekut oli Olde Hansa trepil järjekord ja parimatel päevadel käis läbi 2000 klienti päevas, 140 töötajad oli tööl siis kui mina ettevõttest lahkusin.
Mamo restorani lõi Härma siis, kui majandus oli kõige sügavamas augus. «Tahtsin ärgata igal hommikul teades, et minust jääb maha midagi, mis päriselt ka teeb maailma paremaks. Nii et ma hakkasin tegema võileibu,» ütles Härma. «Tahtsin näidata teistele toitlustusettevõtetele, et on võimalik pakkuda tervislikku toitu, et inimesed tahavad muudkui kui või ja koor. Tahan õpetada oma töötajatele täiesti uut ärikultuuri. Sellist, kus pole bosside ja alluvate vastandumist, töö ühise perena.»