Haukumisvastast rihma peab oskama õigesti kasutada

Elektririhmast leebem, aga ka palju kallim viis liiga palju või valjult haukuva koera vaigistamiseks on sidrunirihm. Foto: Mihkel Maripuu

Üks viis panna piir koera lõputule haukumisele on võtta koolitusel kasutusele haukumisvastane kaelarihm.

Kui koer hakkab haukuma, siis annavad haukumisvastased rihmad talle ühel või teisel moel negatiivse impulsi. Levinumad on elektri- ja sidrunirihmad, aga olemas on ka ultraheliga ja feromooni (looduslikud keemilised toimeained, mida keha toodab – toim) sisaldavad kaelarihmad.

Elektriline rihm on varustatud väikese patareiga, mis annab koerale haukumisel kerge elektriimpulsi. Sidrunirihma küljes on balloon, mis pritsib koerale ebameeldivat tsitruselõhna.

Ultrahelirihm tekitab haukumise korral helisignaali, mida inimesed ei kuule, aga mis on koertele ebameeldiv. Feromooni lõhn annab aga koerale kindlustunnet ning muudab tema käitumise rahulikumaks ja stabiilsemaks.

Haukumisvastaste rihmadeni jõuavad koeraomanikud tavaliselt siis, kui naabrid pidevalt üksi kodus oleva koera haukumise üle kaebavad.

Rihm ei tee imet

Tallinna Ülemiste keskuse lemmikloomapoe Bosse juhataja Elena Oja sõnul tullakse tavaliselt selliseid rihmu küsima viimases hädas. Ning häda tuleb ette sageli – rihmad on väga minev kaup, kuigi nende hinnad algavad 60 eurost.

Kõige levinum ja ka odavaim neist on elektririhm, mille kasutamine on aga paljudes riikides isegi ära keelatud. Koertekoolitaja Aivo Oblika sõnul on seda tehtud sellepärast, et inimesed muutusid nii mugavaks, et panid iga kord kodust lahkudes koerale elektririhma kaela.

«Ma kuulsin belglastelt, et seal oli isegi selliseid probleeme, et toodi ravile koerad, kes olid saanud elektririhmast nii palju mõjutusi, et nende karv oli hakanud kõrbema. See on täiesti ebanormaalne,» rääkis koertekoolitaja.

Ta ütles, et elektririhm on õigel kasutamisel asendamatu koolitusvahend. Kõik aga oleneb sellest, kuidas saab koer elektriliselt kaelarihmalt esimesed mõjutused ning millega ta selle impulsi seostab.

Oblika sõnul müüakse paremaid elektririhmu koos kasutusjuhendite ning isegi koos videotega, kus selgitatakse põhjalikult, kuidas tuleks elektririhma koerale tutvustada. Näiteks on üks variant olla ise alguses juures ning keelata, kui koer haukuma hakkab – siis seostab ta, et see mõjutus tähendab keeldu.

Ka loomaarst Janne Orro sõnul ei ole elektririhmad üdini halvad, aga neid tuleb kasutada kombineerituna treeninguga.

«Kindlasti ei ole asjast abi nii, et ma panen koerale rihma kaela, lasen ta aeda ja siis saab temast tubli koer. Sellist imevahendit nad endast ei kujuta,» lausus ta.

Kaela mõneks tunniks

Valesti kasutades võib rihmaga tekitada koerale hoopis trauma või foobia, mis on Orro hinnangul sageli suurem probleem kui mõni väike füüsiline häda.

«Kui jätta koer elektririhmaga üksi, siis võib tal hoopis tekkida foobia suvalise muru peal vedeleva palli suhtes, millest ta möödus hetkel, kui haugatas ja elektrilöögi sai,» kirjeldas loomaarst.

Ka Oblika sõnul võib elektririhma negatiivne mõjutus olla koerale mitmeti mõistetav. Näiteks võib see koerale hoopis energiat juurde anda ja instinkti tagant tõugata ehk panna ta veel rohkem haukuma. Siin oleneb palju ka koera iseloomust.

Sidrunirihmasid koolitaja aga ei poolda, kuna paljudele koertele need ei mõju. Pehmema iseloomuga loomale sidrunilõhna pritsimisest tõesti aitab, aga enesekindlam koer ei pruugi sellest väljagi teha.

«Probleem on selles, et kui alguses ostetakse kõva iseloomuga koerale sidrunirihm, aga see ei mõju ja minnakse üle elektririhmale, siis harjutatakse koer hoopis sellise mõtteviisiga, et kui tal on midagi kaelas, siis ei tohi haukuda, aga kui ei ole, siis võib,» rääkis Oblikas.

Samas rõhutas kogenud koolitaja ka seda, et elektrilist kaelarihma ei tohiks koerale jätta kaela pikemalt kui paariks-kolmeks tunniks. See on ümber kaela ja takistab mingil määral vere liikumist.

«Ja koolituse eesmärk peaks olema ikkagi see, et ühel päeval ei peaks seda rihma enam kasutama,» märkis Oblikas.