Septembris tutvustas Jaapani saatkonna kutsel Urasenkei koolkonna teemeister Yuko Katsura oma kunsti eestimaalastele. Teejoomise puhul tasub silmas pidada, et luristamine on igati kombekas.
Galerii: teetseremoonia, viisakas külaline luristab häälekalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roheline tee jõudis Jaapanisse Hiinast umbes 8. sajandi paiku. 1091. aastal hakkas riigis tänu Jaapani zen budismi rajajale Eisaile levima ka tseremoniaalne teejoomine.
15. sajandil hakati Jaapanis väärtustama wabi-sabi esteetikat, ehk siis ilu nägemist looduslikkuses, vaikuses, ebasümmeetrias ja ebatäiuses. Eesti keelde on wabi-sabi tõlgitud kui roostenukrus.
Ka teetseremoonia märksõnad Wa (harmoonia), Kei (lugupidamine), Sei (puhtus) ja Jaku (hingerahu) on sellest samast inspireeritud.
Teetseremoonia ei nõua täielikku vaikust, kuid helid peavad olema looduslikud ja näiteks muusika mängimine asja juurde ei käi. Teejoomise juurde sobivad aga tatamil sammumise hääl, vee voolamise heli, tuule puhumine ja loomulikul tee luristamine, mis näitab, et jook on maitsev. Samal põhjusel on Jaapanis luristamine hinnas ka nuudlisuppi süües.
Traditsiooniline teeruum on väike tuba, kuhu tuleb madalast uksest kummargil sisse minna ja muu sigin-sagin seljataha jätta. Tegemist on maailmast eraldatud vaikse ruumiga, kus istutakse jaapani kombe kohaselt põlvedel ja mitte toolil. Samas tänapäeval võib Katsura kinnitusel teetseremooniat läbi viia ka euroopalikus toas laua taga.
Enne teejoomise kallale asumist peaksid külalised märkama ja vaatlema rullpilti, mis loob just selleks päevaks meelolu. Lisaks rullpildile on teeruumi asetatud ka lilleseade, mis on tehtud just üheks õhtuks. Nagu terve tseremoonia puhul kehtib ka lillede seadmisel põhimõte Ichi-go ichi-e, ehk iga hetk ja kohtumine on kordumatud ning seepärast tuleb neid eriti hinnata. Seepärast on teed juues oluline silmas pidada oma kaaslaste heaolu. «Kindlasti ei tohiks teed juues olla isekas,» rääkis Katsura.
Kui tegemist on pikema, mitu tundi kestva tseremooniaga koicha, pakub võõrustaja külalistele enne tee joomist kerge eine. Pikema teetseremoonia puhul on häälekas teejoomine Katsura kinnitusel eriti oluline.
Lühema, mõnikümmend minutit kestva tseremoonia usucha puhul pakutakse külalistele enne mõru tee joomist maiustusi, mis nagu ka tööriistad ja teenõu on eri aastaaegadel erinevad.
Lihtsama tseremoonia läbiviimise võib Katsura sõnutsi selgeks saada 10 korraga, selleks, et saada õpetajaks, peab aga mitu aastat õppima. Katsura ise on teetegemist õppinud lapsest saati, sest ka tema ema oli teemeister.