Kuusteist aastat tagasi viis isa mind Prantsuse suusakuurortis Val d’Isère’is lõunatama, restorani nimega Bar Jacques. Tol ajal, 1996. aastal, olin ma Financial Timesi (üsna algaja) majanduskorrespondent ning kajastasin ettevalmistusi euroks. Analüüsisin ürituse tehnilisi detaile ning olin üha enam haaratud dramaatilisest meeleolust ja projektiga seonduvast elevusest.
Mu isa nägi asja aga sootuks teises valguses: kuulates mu juttu sellest, kuidas euro Euroopa uueks loob, raputas ta ikka ja jälle pahuralt pead. «See ei toimi,» pomises ta, osutades probleemile – rahapoliitika ajamisele ilma eelarveliiduta. «See asi ei klapi ja kõik.»
Vaidlesin tuliselt vastu. Nii tuliselt, et läksime veiniklaasi taga lausa tülli. Me sõnasõda ei vaibunud ka pärast väljas lumistel nõlvadel, intsident on raiutud sügavale perekonna ajalukku. Nüüd, tagantjärele targemana – ja veidi vanemana-küpsemana – on aeg lausuda sõnad, mida ma iial öelda ei kavatsenud: «Isa, sul oli õigus. Ja mina eksisin!»
Unustage need unistajad, kes uskusid, et euroala projekti probleemid lihtsalt haihtuvad. Ärge pöörake tähelepanu naiivsetele noortele ajakirjanikele (nagu mina), kes sel haibil endale pähe lasksid hakata.
Tänaseks on mulle kristalselt selge, et euroala projekti struktuursed alused, mille üle me tookord Bar Jacques’is vaidlesime, olid tõepoolest vigased.
Mis ei tähenda automaatselt, et euro on määratud hukule. Vastupidi, kui keegi tahab olla optimist, siis võib ta väita, et praegune kriis sunnib euroala liidreid lõpuks (ometi) neid struktuurseid vigu tunnistama ja ära parandama. Nii need liidrid mõlemalt poolt Atlandit mulle viimasel ajal kinnitavad. «Euroopa on kriisisõltuvuses – nii see poliitökonoomia käib,» ütles üks kõrge euroala ametnik. «Kuid reformi suund on selge. Euro jääb ellu.»
Kuid isegi kui seda argumenti uskuda – ja see «kui» on kopsakas – on selge ka see, et isa oli õigusega minu optimismi suhtes küüniline. Seega küsin ma endalt täna: miks läksid nii paljud (nagu minagi) selle haibiga kaasa, aga teised (nagu mu isa) mitte? Miks jäid temasugused küünikud vähemusse, uppudes uimastava lootuse merre?
Üks lihtne vastus oleks ehk vanusevahe. Vaidluse ajaks Val d’Isère’is oli isa 58-aastane ning elanud läbi mitmeid majandustsükleid. Mina olin alles paar aastat majandusajakirjaniku leiba söönud. Ma polnud iial ühelegi majanduslangusele piisavalt sügavalt silma vaadanud, et tõeliselt ettevaatlikuks muutuda. Nagu polnud ka nood noored hüpoteegimaaklerid, kes dekaad tagasi riskilaenude buumi üles kloppisid.
Teine faktor: mu isa karjääri olemus kui selline. Kuigi ta nii Britannias kui USAs edukalt majandust õppis, ei läinud ta tööle ei Londoni Citysse ega Wall Streetile. Astus hoopis mitteglamuursesse Briti tööstusmaailma, töötas peamiselt keskmise suurusega firmades. Nii et selle asemel, et muretseda keerukate finantstoodete või poliitilise retoorika pärast, saatis isa oma elu mööda igasugu vidinaid valmistades, nagu näiteks detekteerimisseadmeid.
Selles rikkumata ja maalähedases maailmas oli vähe ruumi targutamise ja soovmõtlemise jaoks: su summad (ja vidinad) kas klappisid või mitte. Laoruume palja retoorikaga ei ehita. Pole siis ime, et mu isa pidas hullumeelseks ideed hakata ajama ühisrahapoliitikat ilma tööjõu vaba voolamise või eelarveliiduta. Olnuks euroala äriplaan, siis tema silmis summad ei klappinuks.
...
Oli ka üks peenem faktor. Just seetõttu, et mu isa töötas (tol ajal vanamoodsaks peetud) tootmis-maailmas, ei allunud ta kaasaegsele grupimõtlemisele. Aastaks 1996, nagu ütleb finantsist George Soros (tsiteerides psühhoanalüütik David Tucketti), oli eurost saanud «fantastiline objekt»: eluvõõras, kuid tohutult atraktiivne. Või teisitisõnu: poliitiline idealism oli neelanud majandusliku mõtlemise. Mu isa, kes paiknes väljaspool euroala eliidi intellektuaalset kõlakoda, jäi haibist nakatamata.
Mida siit siis õppida?
Esiteks seda, kui tähtis on hoida töömaailmas vanemaid inimesi – või vähemalt erinevate elukogemuste esindajaid. Vanusevahed kaitsevad meid vähemalt grupimõtlemise eest. Teine järeldus on see, et võimukoridoridesse on hädasti vaja «päris» ettevõtluse esindajaid. Inimesi, kes tegelevad vidinatega või juhivad väikefirmasid, tajudes reaalsust.
Kõige suurem õppetund, mille ajakirjanikud, finantsistid ja poliitikud oma töölaudade kohale peaksid riputama, on aga ehk teadmine, et me võime vahel ikka kõvasti puusse panna – eriti kui meid haarab ja vaimustab mingi «idee» või «üritus».
Ühel päeval tahan kindlasti taas isaga Bar Jacques’i maha istuda ja talle kogu selle loo ära rääkida. Ja mine tea – äkki tuleb siis arve juba Prantsuse frankides tasuda?
Copyright The Financial Times Limited 2012