Gildi riskifondi hakatakse likvideerima

Gild Arbitrage’i fondijuht Tõnu Pekk. Foto: Liis Treimann

Eesti ainsa riskikapitalifondi Gild Arbitrage’i võlausaldajad ei olnud enam nõus kauem ootama.

Gild Arbitrage’i juht Tõnu Pekk, kas ma saan õigesti aru, et võlakirjade lunastamise tähtaeg sai läbi?

Mina ütleksin, et saneerimise aeg sai läbi. Formaalselt on küll tegemist võlakirjade programmiga, mis tehti pärast seda, kui fond oli oma laenukohustuste täitmisel ebaõnnestunud.

Gildi fond, millel oma tipphetkedel oli varasid enam kui 100 miljoni eurot, sattus võlakoormuse täitmisega raskustesse 2009. aasta alguses. Sügiseks restruktureeriti umbes 50 laenulepingut üheks võlakirjaprogrammiks. Tegemist oli programmiga, mida tavaliselt tehakse saneerimisprogrammi raames, kui ettevõte teatab, et ei suuda oma kohustusi täita ja palub kohtult kaitset.

Eelmine juhtkond leppis kokku kolmeaastase saneerimisperioodi, mis tähendas, et selle aja jooksul oleks olnud vaja kas võlg tagasi maksta, refinantseerida või teha midagi muud, mis seda tegevusperioodi õigustaks. Arvata võib, et see oli väga keeruline ülesanne. Oli ju 50 võlausaldajat, kes pidid viimane kui üks kõikide tingimustega nõus olema.

Kuna eelmisel juhtkonnal enam usalduskrediiti ei jätkunud, läks fondi juhtkond erinevate osapoolte nõudmisel vahetusse. 2009. aasta novembris kontakteerus Gild Partners minuga ja tegi ettepaneku fondi juhtimine üle võtta. Nõusolek tuli saada finantsinspektsioonilt ning võlakirjatingimuste järgi oli vajalik nõusolek ka võlakirjainvestoritelt.

Kooskõlastamisperiood võttis omajagu aega. Sisuliselt hakkas saneerimisperiood pihta 1. märtsil 2010.

Esimese tegevusaasta järel sain ma aru, et on väga riskantne oodata, et fond suudab selle tähtaja jooksul varad lihtsalt maha müüa. Tegemist ei olnud selliste varadega, nagu börsil kaubeldavad aktsiad, mida oleks saanud lihtsalt maha müüa ilma, et fond oleks kahju kannatanud. Siis tegin esimese ettepaneku võla restruktureerimiseks, mida aga võlausaldajad tookord ei aktsepteerinud ning isegi ei soovinud arutada.

Selle aasta alguses oli selge, et tähtajaks pole mitte mingil juhul võimalik võlga tagasi maksta – vahepeal oli võlg ka kõvasti kasvanud, sest intressid ulatusid 20 protsendini ja enamgi.

Nüüd olemegi siis jõudnud loogilise lõpuni, aga samas ei kasutanud võlausaldajad ka oma võimalust igal hetkel nn juhet seinast välja tõmmata ja öelda, et lõpetame selle saneerimise ära.

Just täna (21. september – toim) on see päev, kus võlausaldajate esindaja alustab tagatise realiseerimist.

Miks te nõustusite?

Ma tahtsin teha seda tööd – fondi juhtida. Olin Eestist ära, aga olin vaadanud, millega minu kunagised kolleegid tegelevad. Kui algas Eesti ja Balti riikide majanduskriis, tundus mulle, et tegemist oli suure ülereageeringuga. Arvasin, et varade lihtsalt käest ära andmine ei ole efektiivne.

Ka meie meeskond oli ühesugune – kõik olid buumi ajal Eestist ära ja tulid siis tagasi.

Aga ikkagi, mis oli see vara, mis teie hinnangul oli alla hinnatud?

Mina ei ostnud neid varasid, mina tulin fondi osakuomanike ja võlausaldajate palgale. Me arvasime, et suudame oma tööga luua väärtust. Uskusime, et suudame läbi hammustada neist kõigist keerulistest finantsstruktuuridest, mis buumi ajal ehitati. Uskusime, et suudame läbi rääkida erinevate vastaspooltega, teha mõistlikud tegevusplaanid, et saaksime varasid arendada või müüa.

Kui palju oli algul likviidseid varasid, mida te kohe müüa saite?

Norma aktsiad, mis tuli esimesel nädalal müüa, sest Autolivilt tuli teade, et ta ostab need välja. See oli ainus likviidne vara.

Rääkides fondi nimetusest Gild Arbitrage, siis arbitraažiga polnud teil ju mingit pistmist.

Pärast Norma aktsiate müüki võiks fondi nimetada erakapitalifondiks (private equity) või millekski veel keerulisemaks. Erakapitalifirmadel on reeglina tegemist ettevõtetega. Meil oli varade hulgas kolm ettevõtet: CV Online, Cinamon ja üks Leedu ettevõte, Rolvika.

Ma mõtlen ettevõtte all sellist asja, kus on tööl juhtkond ning kus fond on aktsionär. Ülejäänud varad olid ilma juhita. Meil ei olnud juhti Armeenias, ei olnud Odessa maalappidel, ei olnud Bulgaarias. Lisaks oli suur hulk nõudeid, kust kriisi ajal olid inimesed kadunud ning ei olnud kellelegi helistada.