244 päevaga ümber maailma

Illustratsioon: Pm

See on siis nüüd tehtud ja isiklikult veendutud, et maailm on ümmargune ja maailma lõppu, mida visalt selleks aastaks ennustatakse, ei paista kusagil. Maailm on üldiselt rõõmsameelne ja endaga üsna rahul. Ning tegelikult üllatavalt väike ...  
 

Mul kulus kokku 244 päeva ehk 8 kuud, et sellele seisukohale jõuda, kuid oleks saanud ka tunduvalt kiiremini. Või ka tunduvalt aeglasemalt – enamik ümbermaailmareisijaid, keda teel kohtasin, kulutab 12 kuud ja mõned veelgi kauem. Tegelikult ma ei kohanudki kedagi, kes seda kiiremini oleks teinud.

Minu reis kulges läbi 30 riigi: Põhja-Ameerikas USA ja Kanada, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas Costa Rica, Panama, Kolumbia, Ecuador, Peruu, Boliivia, Tšiili, Argentina, Uruguay, Paraguay, Okeaanias Lihavõttesaar, Prantsuse Polüneesia, Uus-Meremaa, Austraalia, Kagu-Aasias Indoneesia, Brunei, Malaisia, Tai, Myanmar, Kambodža, Vietnam, Laos, Aafrikas Sambia, Zimbabwe, Botswana, Namiibia; ja lisaks vahepeatused Euroopas – Taani ja Saksamaa.

Start aasta tagasi
Startisin 13. septembril 2011. Üksi Tallinna lennujaamast, pagasikaaluga 23 kg (heas ja vastupidavas Haglöfsi kahelt poolt lukkudega avanevas seljakotis). Juba samal õhtul olin Chicagos, mis oma pilvelõhkujate, džässiklubide ja eheda ameerikalikkusega osutus ülitoredaks alguspunktiks.

Valisin alustuseks Põhja-Ameerika, et tasapisi ja õrnalt reisimisega kohaneda – keel ikkagi arusaadav ja kultuur ka Euroopa omaga sarnane. Marsruut oli planeeritud nii, et kuu aega Põhja-Ameerikas, kaks kuud Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kuu aega Austraalias ja Okeaanias, kaks kuud Kagu-Aasias ja kaks kuud Aafrikas.

Lennupileteid mul alguses rohkem polnudki kui kuuks ajaks, kuni Kesk-Ameerikani. Ostsin siis neid sedamööda, kuidas mu plaan kristalliseerus – ega see vist kokkuvõttes kallim tulnudki kui ümbermaailmapiletiga reisimine.

Viimane seob teatud lennufirmadega, kusjuures võib juhtuda, et mõnes maailmajaos need ei lendagi. Odavaimad ümbermaailmapiletid maksavad umbes 2500 eurot – no mul kulus tegelikult topelt nii palju, aga see-eest tegin kokku 24 lendu (loen siis üheks lennuks ka need, kus vahepeal oli ümberistumine).

Kas nüüd või …
Selline paljude meelest üsna hull mõte – võtta kott selga ja minna teadmatusse – tiksus mu peas juba aastaid. Algul üsna üldisel kujul, siis järjest konkreetsemalt – et ehk ka mina? Ja siis juba – kas nüüd või mitte kunagi! Julgust nõuab see omajagu, eriti alustamine.

Alles reisi teises pooles hakkasin jutuajamistel teel kohatud teiste ränduritega tunnistama, et olen ümbermaailmareisil. Seni rääkisin vaid lähimatest tegemistest – sest polnud kindel, kas ikka saan selle seiklusega hakkama ... Kuigi olin ka enne palju reisinud (kokku umbes 70 riigis), olid need kõik olnud n-ö tavareisid – pikkusega kuni kolm nädalat –, kus plaan on juba ette suhteliselt täpselt paigas ja tagasipilet olemas.

Sel korral käis aga kogu aeg intensiivne planeerimine. Põhimõttelist plaani muutsin küll vaid ühe korra – lisasin poolteist kuud Lõuna-Ameerikale, sest seal oli just suvi ja seega parim võimalik aastaaeg ning Okeaanias, kuhu oli plaanis edasi minna, kestis vihmaperiood.

Tänu sellele muudatusele lisandusid mu elamuste hulka Iguazu joastik Argentinas, Uruguay ja Paraguay, Buenos Airese tangomaailm, Patagoonia, Antarktika ... Kui Okeaaniasse lõpuks kohale jõudsin, oli seal vihmaperioodi lõpp, mis oli juba täiesti talutav. Nii et selle muudatusega läks hästi, kuigi see tuli kokkuvõttes Aafrika arvel.

Aafrika oligi mu plaanides kõige segasem osa. Tahtsin esialgu läbida mandri Etioopiast Senegalini, aga teel oli palju riike, mida meie välisministeerium soovitas vältida. Küsisin neilt nõu, kuhu üldse minna, ja soovitus oli hoida lõuna poole, mida ka tegin. Nii sai käidud Sambias, Zimbabwes, Bots­wanas ja Namiibias. Ekstreemsused jäidki nägemata ja seda kogu reisil. Ei kohanud ühtki röövlit ega varast – kohati kuulsin neist vaid teistelt ränduritelt.

Planeerimine
Kuid tagasi planeerimise juurde. Üldplaan seisnes kontinentidevaheliste lendude paikasaamises. Selleks tegin põhimõttelise ajaplaani kontinendi kohta – kus umbes tahan käia ja kui palju see aega võtab.

Edasi täpsustades said lühemad lennud paika: mängu tulid ka sellised tegurid, et kas on vaja viisasid, kust neid saab (sageli vaid lennujaamast, kui piiril üldse antakse), kas maapiir on kergelt ületatav, kui palju maksab lendamine võrreldes muu transpordiga (ilma naljata – näiteks Austraalias selgus, et siselend on mitu korda odavam kui bussireis!). Ja kui lennud paigas, sai hakata juba päevade kaupa planeerimima – mida näha ja teha, kuidas liikuda, kus ööbida.   

Kui kohalejõudmise aeg oli üsna kindel, valisin ja broneerisin ööbimise ette (enamasti Hostelworldis). Kui mitte, lootsin Lonely Planeti ööbimissoovitustele. Lageda taeva alla ei jäänud kordagi! Eelistasin Hostelworldi, sest seal sai paremini toetuda teiste rändurite kogemustele, mis olid värsked ja üllatavalt objektiivsed. Kuid kõige määravamaks kriteeriumiks pean ööbimispaiga valikul siiski asukohta – et oleks mugav saabuda, ringi liikuda ja lahkuda.

Ja muidugi raha
Maailmarahaks on USA dollar – selles käis ka minu mõtlemine. Üldplaan lubas kulutada kuni 80 dollarit päevas, aga see varieerus suurel määral. Austraalias, mis on ilmselt kõige kallim (muidugi kui just seal raha ei teeni – mida paljud ka teevad), tekib tublisti suuremaid kulutusi.

Kagu-Aasia aitab keskmise taas alla viia. Reisi keskmine tuligi umbes 80 dollarit päevas, aga ilmselgelt oleks ka vähemaga toime tulnud, kui oleks rohkem aega pühendanud odavamate variantide otsimisele (mis muidugi oleks tähendanud pikemat reisi). Ega ma elamuste (nii toidu-joogi kui ka tegevuste ja vaatamiste) pealt kokku ei hoidnud ka – milleks siis üldse nii kaugele minna?!

Alguses oli kaasas suhteliselt korralik patakas dollareid, kui see otsa sai, võtsin krediitkaardiga sularaha automaadist.

Kaasavõetavast kraamist
See oli mul põhjalikult läbi mõeldud ja üldjoontes olin oma pagasiga rahul: olin valmis külmaks, vihmaks, palavuseks, matkadeks, snorgeldamiseks, haigusteks (mida õnneks ette ei tulnud, aga meditsiinikotikese asjatu kaasaskandmine siiski pigem rõõmustas).

Pluss päris suur kogus raamatuid, enamasti Lonely Planet (nende kvaliteet oli tegelikult üsna kõikuv – kui Lõuna-Ameerika oma oli tõesti nagu piibel, siis Aafrika oma oli üsna mõttetu). Viiel korral saatsin asju, mis suveniiridena kogunenud või lihtsalt edasisest kasutusest väljas, postipakkidega koju.

Kõige suurem möödalask oli otsus mitte kaasa võtta pisikest arvutit – arvasin, et saan seda ehk kolmandiku reisist kasutada. Kuid maailm osutus palju arenenumaks: wifi on pigem reegel kui erand! Seetõttu sai kannatada ka fotode osa – valisin nende säilitamisviisiks Picasasse üleslaadimise, milleks ostsin sinna 25 giga ruumi.

Pärast selgus ometi, et Picasa on pildid pisikeseks nudinud. Ka fotokatega ei vedanud – mu veekindel Olympos sai kõigepealt veest lõplikult kahjustatud, sama juhtus ka uue Olymposega, mille Austraalias asemele ostsin. Vahepeal pidin mobiiltelefoniga pilte tegema.

Keeltest
Enamasti  piisab inglise keelest. Suur erand on aga Lõuna-Ameerika, kus on välja kujunenud nii, et loetakse loomulikuks, et rändur oskab hispaania keelt. Ja tõepoolest enamik välismaalasi oskabki, olles spetsiaalselt kas kodus või sageli ka kohapeal kursustel käinud. Aga kuna rändureid on seal palju, leiab üsna kergelt kaaslase, kes vajadusel tõlgina toimetab.

Samuti hakkab keel pikapeale külge – umbes kolmekuulise sealviibimise lõpus julgesin osaleda juba ka hispaaniakeelsetel ekskursioonidel, saades vähemalt põhimõtteliselt aru, mida räägitakse. Oli väga naljakas, kui hispaaniakeelsest elust maandusin Prantsuse Polüneesiasse – mida iganes üritasin prantsuse keeles öelda, tuli välja hispaaniakeelsena ... Sama hästi oleks võinud juba eesti keeles rääkida.

Üksireisimisest
Suur osa maailmast on selleks väga sobiv. Maailm on seljakotireisijaid täis, ja seltsi on täpselt nii palju, kui parajasti soovi on. Tekib hulga uusi sõpru, kellega mingi osa teest saab koos läbitud. Siiski olen väga tänulik oma sõpradele, kes mulle toeks ja abiks olid nendes maailma paikades, kus üksireisimine võiks emotsionaalselt kurnav olla.

Kõigepealt Kalvi, Aigi ja Kadri, kes jagasid minuga kahekuulist Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika põhjapoolset osa ehk siis Costa-Rica, Panama, Kolumbia, Ecuador ja Peruu. Pärast päikeseloojangut seal üksi väljas ei käida ja neljakesi on ikka palju toekam. Lugusid röövlitest ja hoiatusi mingitesse kohtadesse üldse mitte minna on sealkandis üpris ohtralt. Ja mu armas sõbranna Ita, kes Aafrikas oma heleda näokesega keset mustanahalist kohalikku elanikkonda mu silma rõõmustas. Need kaks kanti ongi sellised, kus üksi on ehk pisut kõhedam reisida kui mujal.

Eestlasi kohtas harva
Ega eestlasi maailmas kuigi palju kohanud. Enamikus kohtades öeldi mulle, et olen esimene eestlane, keda nad elus näinud on. Kuid oli ka erandeid.  

Kui Ushuaias (Argentina Patagoonia, Antarktika-reiside alguspunkt) end hostelis sisse kirjutasin, olin taas sääraseks vastuseks valmis – kuid öeldi hoopis, et «üks eestlane meil siin juba on», mis oli imetore. See oli Peep, kelle Lõuna-Ameerika reis oli pikemgi kui kogu minu ümbermaailmareis. Võtsime koos vastu uue aasta.  

Järgmisel korral kuulsin eesti keelt Malaisias Georgetownis. Need olid Julia ja Tanel, paljureisinud Kagu-Aasia fännid. Veetsime koos toreda muretu (toidu)naudinguterohke päeva. Kagu-Aasia on oma hinna ja kvaliteedi suhtelt, toitude maitsvuselt ja mitmekesisuselt, turvalisuselt ja eksootilisuselt ilmselt maailma kõige tänuväärsem reisipiirkond!

Siis olid veel eestlased Baganis (Myanmar, end. Birma). Neid oli terve grupp ja nende reis oli väga sarnane nendega, mida seni teinud olin – lühike ja täpselt paika pandud. Ja veel peaaegu kohalikud (aastaid seal elanud) kaksikvennad Saigonis (Vietnam). Eesti keelt rääkida oli iga kord väga vahva! Sai taas arendada meie omapärast sarkastilist huumorit, millest vist maailmas keegi teine peale meie aru ei saa.

Kus on kõige parem
Kõige sagedasem küsimus, mis mult pärast tagasijõudmist küsiti, oli – et no ütle, kus siis oleks kõige parem elada? Kurioosne küll, aga mu vastus oli, et ... Eestis. Ja tegelikult ka – kui kogeda, et maailma levinuim puu on palm ja levinuim jalanõu plätud ning jahedus on enamiku maailma jaoks luksus, siis alles oskab tõeliselt hinnata seda meie pisikest rahvuslikku oaasi siin põhjamaal.

Oleme tõesti privilegeeritud, et meil on oma rahvusriik (mis ju elanike arvult ei anna isegi ühe suurlinna linnaosa välja ...), puutumatu loodus ja oma keel. Enamik inimesi maailmas ei ole kunagi oma ihusilmaga lund näinud. Jõukamad unistavad, et sõidavad seda kuhugi vaatama, ja kujutelm, et vee peal võib talvel autoga sõita (kui rääkisin meie jääteedest), ei mahu inimeste ettekujutusse.

Tagasi jõudes nautisin täiega ka meie rahvuslikku iseloomu – no ikka seda, et eestlane viriseb, ja kui tuju on hea, siis mõnitab. Ei ole kusagil teist nii lahedat rahvust kui meie!

Ma ei olnudki kohas, kuhu minekut tagantjärele kahetseksin. Ja see pidev teeloleku tunne, mida saab kogeda ainult pikal reisil. See tundus lõputu – alles kaks kuud enne lõppu hakkasin tundma, et siiski juba ka lõpp paistab.

Koju jõudes oli siiski raske uskuda, et ei peagi enam, kott seljas, edasi panema ning võibki oma pere keskel hommikuti kohvi juues ja oma voodis magades Eestimaast rõõmu tunda! Endaga rahul, justkui oleks maratoni ära jooksnud.

Kas läheksin veel? Maailmas on ikka palju nägemata, selles mõttes kindlasti. Aga nii pikalt vist siiski mitte – kaks kuud ühes piirkonnas oleks palju mugavam. Ka kott kaaluks ju palju vähem ...

Ümbermaailmareisi TOP 10

Antarktika. See on midagi, mis on kõige-kõige mitmes mõttes. Ei kuulu mitte kellelegi. Minu 10-päevase reisi jooksul ei väljunud me tehniliselt Argentinast. Antarktika on asustamata ja metsik: jäämäed, liustikud, vaalad, miljonid pingviinid, hülged.

Kohalesõit üle alati tormise mere võtab Ushuaiast kaks päeva. Minu jaoks oli see üsna spontaanne ja eelarveväline otsus, ajendatuna asjaolust, et Torres del Paine rahvuspark, kuhu plaani järgi edasi pidin minema, põles ja oli suletud, ja Antarktika oli kogu linnas väga selgelt teema. Sadamas on silt «Antarktika 1000 km» – enam lähemalt startida ei ole võimalik. Võtsin kõige lühema ja odavama reisi – maksin 5400 dollarit.

Lihavõttesaar. Selle külastamine ajas reisi maksumuse kõvasti üles, sest sinna lendab ainult LAN Chile, ja sealt edasi saab ainult Prantsuse Polüneesiasse, ikka LANiga. Lihavõttesaar on uskumatu saareke keset Vaikset ookeani! Eheda polüneesia kultuuriga, kuigi kuulub Tšiilile. Pildi pealt on vahest igaüks kuulsaid mütsidega kujusid näinud, aga saarel on veel ka palju muud huvitavat, nagu matkavõimalused kustunud Oruro vulkaani juurde, kus kraatris järv ja kaljunukil «kujude-perioodile» järgnenud «linnumehe-perioodi» pühapaigad. Lisaks kohalike «ballett» ehk rahvamuusika ja -tantsu etendused. Olin seal kolm päeva ja pidevas vaimustuses.

Galapagose saared (Ecuador). Darwini abiga kuulsaks saanud erakordselt põneva loomastikuga saared. Oma seitsmepäevase kruiisi jooksul sai korralik tiir saartele peale tehtud ning merilõvide, kilpkonnade ja pingviinidega snorgeldatud, kaldajalutuskäikudel iguaanidest, kes igal pool lebotavad, üle astutud, «Lonely George» ehk Galapagose suurim ja vanim kilpkonn ära nähtud (pluss muidugi tema sajad suguvennad...), rikkaliku linnuriigiga tutvutud.

Myanmar (endine Birma) – Kagu-Aasia pärl, mis tänu oma pikale suletusele eriti ehedana säilinud. Mehed seelikutes, mungad oranžides rüüdes ja muud rahvuslikud elemendid tänavaelus tavalised. Baganis üle 2000 templi ja stuupa nii kompaktselt koos, et renditud jalgrattaga neid pidi sõita on täiesti mõistlik mõte. Turiste veel suhteliselt vähe. Maksmiseks võimalik kasutada ainult tuttuusi, kortsude ja kriipsudeta dollareid – pangaautomaadid ja kaardimakse puuduvad täielikult.

Indoneesia, kuhu lendasin Austraaliast ja maandusin Bali saarel, mis meeldivalt üllatas madalate hindadega. Bali hinduistlik kultuur ja igaõhtused tantsuetendused ning templitseremooniad Ubudis, jalutuskäigud riisipõldude vahel, ahvid, spaad ja rannad on vaatamata oma «äraleierdatusele» siiski oma kohta maailma TOPis väärt. Balilt edasi rändasin läbi Jaava saare Jakartani, nautides teel päikesetõusu Gunung Bromo vulkaanil ning Yogyakarta linna koos selle iidse kultuuri, käsitööliste, sultani, toidu ja meluga.

Iguazu joastik Argentina ja Brasiilia piiril. Brasiilia tahab eestlastelt viisat, nii jäi teisel pool käimata, kuid uskumatult vinge oli niigi. Millise vaatemängu on loodus korraldanud – lausa hinge võtab kinni, eriti kui paadiga otse joa alla sõita! Lisaks selle rahvuspargi loomad. Ja argentiinlased oskavad ikka tõeliselt hästi grillida – nende lammas on nii hõrk, et küsisin juurde!

Boliivia – Lõuna-Ameerika pärl, kus 60 protsenti elanikest on põliselanike järeltulijad. Odav, turvaline, vaheldusrikas. Maailmakuulsatele (ja põhjusega!) Titicaca järvele ja Uyuni soolaväljadele lisaks vulkaanid, Potosi keskaegse tehnoloogiaga hõbedakaevandused, maitsvad toidud ja palju muud.

Aafrika. Tegelikult ei olegi vist väga tähtis, kus konkreetselt seda nautida – eksootilised turud, hõimud, muusika, loomarohkus, dramaatilised päikeseloojangud ja imeline puutumatu loodus ongi ju seal valdav. Peamine, et oleks rahulik ...

Edela-Kanada: Suur Kaljumäestik, Vancouver ja Vancouveri saar. Loodus ja loomad. Kuumaveeallikad. Matkad, muuseumid. Parim õlu (India Pale Ale), mida kogu reisi jooksul jõin. Vancouveris kuulasin Rahmaninovi 3. klaverikontserti – ikkagi suur kultuurikeskus.

Vietnam, kus kogu elu toimub tänaval plasttoolil: söömine-joomine ja ka näiteks juuksur. Peamiseks liiklusvahendiks on mootorratas. Tänavatel on eraldatud mootorratturitele oma rajad ning kiivrid moodustavad moepildist olulise osa (naiste omadel on näiteks taga auk, kuhu paigutub juuksepats). Elu kihab – avastasin oma üllatuseks, et tegemist on Saksamaaga suuruselt täiesti võrreldava riigiga. Tänavate ületamine nõuab oskust, nimelt tuleb rahulikus tempos üle tee «nihkuda», nii et motikad suudaksid kõrvalt mööda manööverdada.