Aja peale seeni korjamas

Loodusmuuseumi botaanik Loore Ehrlich seenenäituse materjali otsimas. Foto: Liis Treimann/Postimees

Seenelisi on erinevaid. Osad korjavad ainult neile teada-tuntud seeni. Teised korjavad seeni, mis tunduvad ilusad, ja uurivad hiljem tuttavate käest ja internetist, milliseid kõlbab süüa ja millega hiiri mürgitada. Aga seni polnud ma kohanud seenelisi, kes korjavad kõiki neile ettejuhtuvaid seeni ning teevad seda veel ka aja peale.

«Meie seenelkäik erineb oluliselt tavalisest. Buss peab tee ääres kinni, 10 kuni 15 minutit ollakse metsas ja korjatakse kõiki seeni, mis ette jäävad, ja nii kuues-seitsmes kohas,» tutvustas Eesti loodusmuuseumi botaanik Loore  Ehrlich nende seeneretke korda.

Ta tunnistas, et kuigi sageli käiakse aastate jooksul tuttavaks saanud paikades seenenäituse jaoks uusi eksponaate korjamas, on ikka tulnud ette, et keegi eksib metsas ära. «On olnud ka juhus, kus bussitäis rahvast sõitis ära ja pärast tuli juht tagasi eksinut otsima, aga politsei abi pole meil kunagi vaja läinud,» toonitas ta.

Ka korjab muuseumirahvas seeni hoopis teisti. Nuga on neil küll kaasas, aga seeni mitte ei lõigata, vaid neid hoopis urgitsetakse välja, et näitusel oleks seen täies ilus nähtaval. Ahjaa, muuseumirahvas läheb muide seenele sammalt täis korvidega, et korjatud kraam kokku ei kleepuks ning katki ei läheks.

Metsa minnakse juba täis korvidega

Esimesena ristub meie tee valgeheinikuna, mis süüa küll ei kõlba. Ehrlichi sõnul tunneb selle seene hästi ära talle iseloomuliku lõhna järgi, mis meenutab vanasti laialt kasutatud DDT mürki.

«Seente hulk on väga suur ning paljusid neis ei ole uuritud,» rääkis botaanik. See, kas seent peetakse söödavaks või mitte sõltubki tema sõnul suuresti kohalikust kultuurist.  Eestis söödavateks peetavaid seeni näiteks põhjapool ei korjata, kuna neid peetakse mürgiseks. «Märk mittesöödav meie seenenäitusel võib tähendada seda, et seda seent ei ole piisavalt uuritud,» lisas ta.

Nii näiteks on viimasel ajal olnud palju juttu hobuheinikust, mis Saksamaal ja Poolas on põhjustanud massilisi mürgistusi. «Mitte selliseid tavalisi kõhuhädasid, vaid lihaskiudude lagunemist,» rääkis Ehrlich. Samas on teada, et sellise mürgituse saamiseks tuleb neid süüa suures koguses ning pika aja jooksul.

Küsimus, kas vanarahva tarkused, et vana kuu aja seened ei kasva ning ussitavad, ka paika peab, ajab botaaniku naerma. «Seda on arutatud ka proffide seenelaagris, aga ühtegi teaduslikku uuringut, mis seda kinnitaks pole. Võib olla nii, aga võib ka mitte olla,» tõdeb ta.

Küll aga teadis kunagi üks seenenäitusel käinud külastaja rääkida, et ussitamata kuuseriisikaid leiab vaid pärast öökülmi. «Kas see nii on, ei tea,» tõdeb botaanik. Ehrlichi sõnul ei tohi korjata külmast ära võetud seeni, küll aga ei tee öökülm midagi seeneniidistikule ning pärast külmi kasvama hakanud noori seeni võib julgelt korjata.