Toiduhindade mõju maailma majandusele suureneb

Toomas Kevvai Foto: Erakogu

Järjest enam hakkab mõistmist leidma, et toidutootmine on tulevikumajanduse üks võtmeküsimusi, kirjutab Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse ja kalanduse asekantsler Toomas Kevvai Maablogis.

Mis määrab toidu hinna?

Millised on siis need tegurid, mis määravad toiduhinna ja millised on üksikute riikide piirkondade võimalused seda mõjutada?

• Maailma rahvastiku ja maailmamajanduse kasv. Need kaks on siin koos eelkõige seetõttu, et summaarne toiduvajadus maailmas on funktsioon potentsiaalsete tarbijate/sööjate arvust ja nende summaarsest ostujõust. Lihtne näide: inimene, kes ostujõu kasvades suurendab oma toiduratsioonis loomsete toodete osakaalu, tarbib oluliselt rohkem põllumajandussaadusi kui valdavalt üksnes taimse päritoluga toidusaadusi lubada võiv maailmakodanik.

• Kliimamuutused, maailma põllumajanduskasutuseks sobiva maa hulk ja põllumajandustootmiseks vajaliku veeressursi kättesaadavus. Prognooside kohaselt mõjutavad kliimamuutused pikemas perspektiivis paljusid täna maailma toidutootmise seisukohalt väga olulisi piirkondi. Samas on kliima laiemalt üks keskseid tegureid, mis määrab hindade kõikumise maailmaturul (nt käesoleva aasta teraviljaturuolukord). Põllumajandusmaa ressurss maailmas ei ole piiramatu, pigem on sellele negatiivselt mõjunud nii inimtegevus kui ka kliimamuutused. Samas on ka piirkondi, kus viljakas põllumaa pole kasutuses oma tootmispotentsiaalile vastavalt. Nii mõnigi suure rahvaarvuga riik on aga astunud samme hõlmamaks põllumajandusega sobivaid alasid  teistest riikidest (seda muidugi legaalselt, ostutehingute kaudu).

• Maailmamajanduse korraldus. Üks äärmiselt olulisi mõjureid toiduhindadele nii globaalselt kui ka riigiti, on maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames arendatav kaubanduse liberaliseerimine. Laias plaanis on liberaliseerimisel kindlasti oluline positiivne mõju maailmamajandusele, kuid mis puudutab põllumajandustootmist, siis siin on sellel protsessil mitmeid eri tahke.

Kõik munad ühte korvi?

WTO raames aetav kaubanduse liberaliseerimise eesmärk on iseenesest igati õilis –  tagada maailmas võimalikult avatud ja moonutusteta kaubandus. Samas, kui vaatleme natuke maailma toiduturgu, siis võib ehk öelda, et see pole alati nii ühene.

Väga lihtsustades võiks öelda, et nn WTO-eelsel perioodil ajas peaaegu iga riik või riikide grupp oma põllumajanduspoliitikat. Üheks keskseks eesmärgiks, mis iseloomustas ilmselt enamikke neid poliitikaid, oli oma elanikkonna varustamine toiduainetega. Eks sama eesmärk oli keskne ka 10 aastat pärast II maailmasõda oma juured saanud Euroopa ühisel põllumajanduspoliitikal.

Enamik neist poliitikaist kaitses oma koduturgu impordipiirangutega ning toetas rohkem või vähem «oma» põllumeest toidu tootmisel. See tähendab, et maailma toidutootmine oli jaotatud suhteliselt suletud piirkondadesse, kus hindade kõikumine oli suhteliselt väike.

Samas maailmaturg oli nn ülejääkideturg, kus hinnad kõikusid üsnagi suurel määral vastavalt vajadusele eri nn ületootjamaadel oma ülejääkidest vabanemiseks. Kui maailmas oli hea viljaaasta, oli maailma viljahind väga madal ja vastupidi. Samas enamik maailma rahvastikust elas ju nn suletud turgudel, kus valitsesid enam-vähem stabiilsed hinnad. Sümboolselt võiks öelda, et iga muna oli oma korvis ja neid korve, mida kaitsti kui oma korvi, oli palju.

Maailmakaubanduse vabanemine tähendab piltlikult üksikmunade ümbert korvide lõhkumist ehk siis nende panemist ühte korvi. Ideaalis tähendab see seda, et põllumajandustoodete kaubanduses väheneb protektsionism ning eelised põllumajandustootmiseks «liiguvad» looduslikult ja majandusstruktuurilt selleks konkurentsivõimelisematesse piirkondadesse.

Selle tulemuseks peaks justkui olema tootmise efektiivsuse tõus ja omahinna langus ning kasu kõigile tarbijatele. Ometigi, päris nii see pole. Proovin alljärgnevalt selgitada mõnda aspekti.

Riikide võime (ja huvi?) rääkida kaasa oma toiduga isevarustamises väheneb

On selge, et kaubanduse vabanemine omab kahepoolset efekti. Turgudel, kus enne olid hinnad protektsionistlikult kõrged, võivad hinnad odava impordi pääsemisel turule langeda. Samas võivad tõusta hinnad piirkondades, kes on suurema ekspordipotentsiaaliga. Otsib ju põllumees, nagu iga ettevõtja, parimat hinda. See tähendab ka, et hinnakõikumised, mis enne olid pigem regionaalsed nähtused, kanduvad väga kiiresti nüüd kogu maailma turgudele.

Kindlasti aitab sellele kaasa ka logistika areng, mis võimaldab toitu kiiresti ja suhteliselt väikeste kuludega transportida sel hetkel kõrgema tasuvusega turgudele. Nii on tekkinud olukord, kus näiteks ühe piirkonna  väga hea teraviljasaak, ei tähenda sugugi hinnalangust koduturul, sest mõnes teises olulises teraviljakasvatuspiirkonnas saak ikaldub seega tõuseb ka hind.

Kitsamalt võttes võiks väita, et ühe riigi valitsuse pingutused oma põllumajanduse arendamisel ei pruugi kaugeltki tähendada, et hinnad selles riigis toidukaupadel muutuksid madalamaks. Just hindadesse sekkumine on see, mida WTO protsessi tulemusel on valitsustel üha raskem, teha.

Laiemalt vaadeldes tähendab see aga seda, et maailma toiduhindu mõjutavad riikide põllumajanduste arengud summaarselt. Seetõttu ongi  panustada oluline riikidevahelisele koostööle.

Võtame oma toidutootmise oma kätte

Kui eeltoodust võib jääda mulje, et me oleme järjest abitumad mõjutamaks oma toidulauda, siis nii see päris ei ole. Siinkohal tuleb mängu küsimus toiduahelasisesest lojaalsusest – olgu selleks siis pikaajalised lepingud, lühikesed tarneahelad vms. Eestil on suur potentsiaal nii enda varustamiseks, kui ka kogu maailma toiduvarustusse panustamisel. See teema väärib aga juba omaette käsitlemist.