Kuidas teha vahet söödaval ja mürgisel safransirmikul?

Safransirmik. Foto: Sille Annuk / Postimees

Safransirmikuid kasvab ka mitmel pool koduaedades, aga inimesed ei julge neid korjata, sest osa neist ehk safransirmiku aedteisend söögiks ei sobi. Kuidas aga mürgistust tekitaval  ja söödaval seenel vahet teha, selgitab Eesti loodusmuuseumi botaanik Loore  Ehrlich.

Enne, kui laskume seene määramise detailidesse, selgitab loodusmuuseumi botaanik Loore Ehrlich , et safransirmiku aedteisend on tinglikult söödav. «See tähendab, et osad söövad ja ei juhtu midagi, teised aga saavad pärast söömist mürgistuse,» selgitas ta.

Kindlasti tasuks aga aiaomanikel meeles pidada, et isegi kui safransirmik kasvab aias, ei tähenda see automaatselt seda, et tegu oleks söögiks mittekõlbliku ehk aedteisendiga. Mürgiseks peetavaid aedteisendeid esineb looduses vähem kui söögiks sobivaid.

Iseküsimus on aga kas linnaaias kasvanud seent üldse maksab korjata. Botaaniku sõnul kehtib seenekorjamisel lihtne reegel, et neid tuleks korjata 200 kuni 400 meetrit maanteest. «Kui me paigutame selle linnaoludesse, kus liiklusintensiivsus on oluliselt suurem, siis klassikalises koduaias, mis mingit otsapidi ikka on tänava ääres, ma seeni korjata ei soovitaks,» arvas asjatundja ja lisas, et Eestis on ka muid võimalusi, kus seenel käia.

Aga kuidas ikkagi teha vahet heal safransirmikul ja selle mürgitusi põhjustaval aedteisendil?

«Kui lõikate sirmiku jala pealt maha või teete kübarasse väikse täkke, siis juhul, kui see koht mõne sekundi jooksul  tõmbub roosakaks, siis on tegu söödava tüüpteisendiga,» selgitas loodusmuuseumi botaanik Loore Ehrlich. Kui aga tegu on söögiks mittesobiva seenega, siis muutub see koht küll roosakaks, kuid see võtab botaaniku sõnul märksa kauem aega, kuni paar minutit.

Teine erinevus, mis aitab seentel vahet teha on, seenekübara põhitoon. «Kui on tavaline safransirmik, siis on nii soomused kui ka kübarapind hallikad. Kui on aedteisend, siis on soomused tumedad, aga kübara enda pind on hele ja see jätab hoopis kontrastsema mulje,» selgitas Ehrlich .

Kolmandaks soovitas ta uurida seenejala kõige alumist osa. «Kui seal on konkreetse servaga äärismugul, selline mumpsakas, siis aedteisend. Tavalise safransirmiku jalal võib paksend olla, aga sel ei ole konkreetselt serva.»

Ehrlichi sõnul tasuks seeni määrates silmas pidada seda, et ühe seene põhjal on keeruline otsustada, kuna varieeruvus võib olla suur. «Lihtsam on siis, kui neid on mitu tükki ja siis tuleks vaadata, et see tunnus on püsiv ehk esineb mitmel seenel,» toonitas ta.

Varasematel aastatel on olnud juhuseid, kus turul on  sirmikute pähe on müüdud ka mürgist seent soomus-harisirmikut. «Kui suurtel ja safransirmikutel on soomused suured, lamedad ja laugjad, siis harisirmikul on soomused teravad, tillukesed ja kübar on neid täistipitud, nii et meenutab nagu liivapaberit,» selgitas Ehrlich.

Küsimusele, kas soomusšampinjoni ja harisirmikut on võimalik segi ajada, vastas botaanik, et absoluutselt kõiki seeni on võimalik segi ajada, kuna erinevad inimesed vaatavad erinevaid asju. «Minu käest on küsitud siis samas näitusesaalis (loodusmuuseumi seenenäitusel – toim.), et kuidas neil vahet teha ja mina tahaksin vastu küsida, mis neil üldse sarnast on,» tõdes botaanik.

Šampinjonidel on eoselehekesed kas roosakat või hallikas, beeži tooniga ning soomusšampinjonidel ei ole soomused nii teravad ja nii tihedalt kui soomus-harisirmikul. Ka soomusšampinjoni peetakse Erlichi kinnitusel Eestis mürgiseks seeneks.

«Edasijõudnud seenetundjad võivad endale ka metsast korjata šampinjone, teised piirdugu sellega, mis poes saada on,» rõhutas ta.