Kuidas mõista otsustajaid?

Peegelpilt. Foto: SCANPIX

Kriminoloogia professor Jüri Saarkirjutas eile ERRi portaalis, et Eestis on märke poliitikute soovist luua sobimatut õiguskultuuri ja jõuab oma artiklis järeldusele, et poliitikutel on lihtsalt hirm, et kontrollorganid saavad liiga tugevaks ja nad peavad hakkama vastutama oma tegude eest. Võib olla õige järeldus, aga võib olla liiga lihtsustatud.

Käitumisökonomistid (ingl.k. behavioral economists) väidavad, et igal inimesel on kogu aeg kaks soovi – tunda ennast peeglisse vaadates hästi (ja siin ei peeta silmas figuuri, vaid seda, et saame  ennast ausaks inimeseks pidada) ning saada kasu ebaaususest, kirjutab koolitaja Indrek Maripuu oma blogis.

Üldjuhul on need kaks soovi vastuolus ja mõlemat korraga justkui ei ole võimalik saada. Aga siin tuleb appi meie aju – suurepärane seletaja ja meie tegudele tagantjärgi ratsionaalsete põhjuste leidja. Teiste sõnadega, me oskame oma tegevusi tagantjärgi endale ratsionaalseks «tõlkida» viisil, et me ise hakkame ka uskuma, et meie teguviis oli arukas. See loob meile võimaluse olla ebaaus, aga ikka tunda ennast peeglisse vaadates hästi. 

Ja ma kahtlustan, et poliitikutega ja teiste otsustajatega on aeg-ajalt veidi sama lugu – ei keera nad sihilikult jama kokku, ei proovi nad sihilikult organeid ega meediat suukorvistada või rahvast võlaorjusesse müüa. Nad tõepoolest tunnevad, et need tegevused on ühiskonna hüvanguks. Nad on selle endale niimoodi ära seletanud. Alateadlikult.

Mida osavamad oleme oma käitumise ratsionaliseerimises, seda rohkem me saame olla ebaausad ilma endaga konflikti minemata. Lihtne.

Veelgi enam – samade teadlaste uuringud on korduvalt näidanud, et mida abstraktsem on meie jaoks teema, mille üle me otsustama peame, seda lihtsam on seda endale ratsionaliseerida. Ja mis seal salata – põhiseadus, ESM, finantskriis jmt on oma hoomamatuses ning prognoosimatuses ikka piisavalt abstraktsed nii poliitiku, pankuri  kui lihtinimese jaoks.

Mis ei tähenda, et me peaks neid otsuseid heaks kiitma (ega ka mitte seda, et peaks neid automaatselt halvaks pidama), aga võib olla see annab ühe uue vaatenurga, kuidas otsustajate käitumisi tõlgendada või ise otsustajana oma käitumist kriitiliselt hinnata.

Mis siis aitab? Lõuad pidada ja edasi teenida? Teadlased arvavad, et kõik algab ikkagi väärtustest – olgu need siis organisatsiooni omad või näiteks 10 käsku. Neid on vaja meelde tuletada ja silme ees hoida. Need distsiplineerivad.

Ja kuigi jutt sai alguse poliitikutest kehtib see ometi igas organisatsioonisja iga inimese kohta nii tööl kui kodus.