Viinapuid võib kasvatada nii ilu- kui ka marjataimena

Veinisort «Rondo» Maaülikooli katseaias Foto: Kadri Karp

Viinamarju kasvatati Eestis juba mõisate ajal. Siin kasvatamiseks sobivad sordid on viinapuuliikide hübriidid ja seega haiguskindlamad, lisaks on Eesti viinamarjad vürtsikad ning vitamiinirikkad.

Viinapuudelt saame maitsvat ja tervislikku saaki, kuid võib katsetada ka veiniga, mis on tõeline põhjamaine eksootika. Algajal tasuks enne viinapuuistiku ostmist teavat koguda ning viinapuu hingeelu tundma õppida, samuti tuleb teada, et lauamarjaks ja veiniks on erinevad sordid.

Viinapuu on visa, vastupidav põuale ja vähenõudlik mulla suhtes. Väetamisega liialdamine pidurdab võrsete puitumist ja taim jätkab oma kasvu ka sügisel. Kui taim ei tegele õigeaegselt varuainete talletamise ja kasvu lõpetamisega, võib ta külmaga hukkuda.

Selliselt taimelt ei saa ka küpseid ja maitsvaid vilju. Tavaliselt annab taim väetise vajadusest ise märku oma lehevärvi muutumisega. Septembris on värvimuutus loomulik ja lisab aiale värvikirevust.

Kasvu tuleb pidurdada

Viinapuu on ronitaim, mis kinnitub teiste taimede või toestuse külge köitraagudega. Õisikud paiknevad kevadel kasvu alustava võrse alumises osas.

Lehekaenlas on kaks silma, neist suurem jääb talvituma ja puhkeb järgmisel aastal, väiksem aga annab samal suvel ennakvõrse. Ennakvõrseid ei tasu täielikult eemaldada, vaid jätta alles üks leht, sest siis ei alusta kasvu talvituma jääv pung.

Üks talvitunud pung koosneb ühest hästi arenenud keskpungast ja kahest vähem arenenud kõrvalpungast. Kevadel puhkevad esimesena peapungad, hiljem (või peapunga kahjustumisel) kõrvalpungad. Teise võrse saak tuleb kesisem ja kolmas ei pruugigi viljuda.

Talvepungade elujõud oleneb ka asendist oksal, sest eelneval suvel on nad arenenud erinevates tingimustes. Võrse päris alumised pungad on arenenud kevadel varuainete arvel ja jahedamate ilmadega. Võrse järgmised pungad arenesid juulis, kui taimel oli küllaldaselt lehti ja ka ilm püsis soodsam. Seetõttu on suurema ja kvaliteetsema saagiga oksa keskosa võrsed.

Ülemistest ja kõige alumisest pungadest kasvanud võrsed ei pruugi viljuda. Samas on need aga head taimede taastumisel talvekahjustuste järel.

Kärpimine on vajalik, sest võrsete harunemine ennakvõrsetega ja jõuline kasv pärsib viljade teket, valmimist ja võrsete puitumist. Augustis on kasulik kärpida ka viljakandvaid võrseid viiendale või kuuendale pungale, see soodustab võrsete puitumist ja viljade valmimist. Kevadel võib teha täiendava lõikuse, kuid mahlavoolu tõttu tuleb oodata, kui võrsetel on vähemalt kaks lehte.

Õiget talve ei karda

Talvekindluse mõistes saab viinapuude puhul probleemiks pigem meie talvede vahelduv ilm kui külmakraadid. Vahepealne sula äratab taime puhke-perioodist ja vähendab nõnda taime külmakindlust. Soovitatav on kasutada kuuseoksi ja talvekattekangast ning kuhjata lund.

Talvekatet ei panda enne, kui maa on tahenenud, seega detsembris. Seega on talvekatte valikul oluline, et soojaperioodid ei häiriks viinapuu «talveund».

Eestis levinud viinamarjasorte iseloomustab erinev külmakindlus, mis on seotud sordiaretuses kasutatud liikide omadustega. Üks vanimaid külmakindlaid sorte on «Madeleine Angevine».

Maaülikooli katsetes on avamaal hästi kasvanud veel «Severnõi rannii» ja seemneteta «Korinka Russkaja». Algaja võiks alustada Lätis aretatud sordiga «Zilga» või siis Venemaalt pärit «Hasanski sladkiga» – need sinisemarjalised sordid sobivad hästi kasvatamiseks ka aial või rõdupiirdel.

Vürtsika maitse ja heledate marjadega sort kannab nime «Jubilei Novgoroda». Hea veinisort on talvekatet vajav «Rondo». Veinisordid on väiksemate marjadega ja rohkete seemnetega.

Viinamarjadest oskavad lugu pidada ka linnud ja loomad, kes söövad marju siis, kui viinamarjad on päris küpsed ning nende seemned on võimelised idanema. Eriti aromaatseid marju saab korjata, kui marjade värvumise järel oodata veel vähemalt kolm nädalat.