Muidugi ei tohi välistada loomulikku hinnatõusu või -langust, mis on seotud üleüldise majandusliku ja sotsiaalse olukorraga.
Kui hinnad pikema aja jooksul langevad, on loomulik, et parema müügi eeldusel tasub ka oma korteri pakkumishinda langetada, sest languse põhjustab näiteks majanduskeskkond või pole piirkonnas enam uusi kortereid rajatud ja ka vanemad elamispinnad pole nii populaarsed.
Kui aga hinnad jätkavad kuust kuusse tõusu, tasub uurida, mis on selle põhjuseks. Kui see on loomulik pikemaajaline kasv ja turg võtab väikese hinnakergituse omaks, ongi tegu kinnisvarahindade loomuliku tõusuga. Kui aga tõusu taga on vaid asjaolu, et piirkonda on ehitatud hulk kalleid kortereid, tasuks oma hinnaootustes veidi ettevaatlikum olla.
Aastane tõus 70 protsenti
Vaiksemaid kinnisvaraturge – milleks on enamasti väikelinnad – analüüsides näeme tihti olukordi, kus aastataguse perioodiga võrreldes on korterite keskmine ruutmeetrihind kerkinud või langenud isegi kuni 70%.
Sellise info esitamine turuülevaadetes nõuab täiendavaid selgitusi, sest niisuguse protsendi taga on alati mõni või ka mitu erilist tehingut, mis sattusid emmasse-kummasse kahest võrreldavast perioodist.
Enamasti on sellised anomaaliad võimalikud kohtades, kus toimub kuus näiteks 7–20 tehingut. Mida vähem on tehinguid, seda enam saab mõni erandlik müük kogupilti ja keskmist hinda mõjutada.
Juba aastaid on meie kinnisvaraturu lahutamatuks osaks olnud plokktehingud – nii omavahel seotud kui ka teineteisele võõraste osapoolte vahel, näiteks vahetavad ühes majas asuvad korterid ühekorraga omanikku. Tehing toimub sellisel juhul kas ühele omanikule kuuluvate firmade vahel või müüakse kogu kupatus ühelt arendajalt teisele.