Eesti koondamised on eurofondi mõistes liiga väikesed

Eestis oleks Euroopa mõistes suurkoondamiseks kvalifitseerunud ehk ainult Krenholmi koondamised. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Eurosaadik Siiri Oviir imestas, miks Eesti pole kasutanud Euroopa Globaliseerumisega Kohanemise Fondist (EGF) pakutavaid abirahasid ja soovitas neid kindlasti taotleda. Põhjus aga on selles, et Eesti ettevõtete tehtavad koondamised ei kvalifitseeru fondist raha saamiseks, olles liiga väikesed.

«Üldjuhul saab EGFist toetust taotleda kas teatud ühe ettevõtte, kindla sektori või väga tihedalt seotud sektorite koondamiste lõikes, mis leiavad aset vastavalt ettevõtete suurusele 4 kuni 9 kuu vältel ning kui kokku koondatakse vähemalt 1000 või 2009. aastast kuni 2011. aasta lõpuni kriisierandi tingimustes 500 inimest,» ütles Katrin Soopalu sotsiaalministeeriumi tööturu osakonnast. «Selliselt on fond oma põhiolemuselt sobivam suurematele riikidele, kui Eesti.»

Eestis oli 2010. aastal 250 ja enama töötajaga ettevõtteid 149, sealjuures vähem kui 10 töötajaga ettevõtteid oli 93 428 ja üldse oli ettevõtteid kokku 100 216.

Eesti suurim koondamine leidis 2008. aastal aset Krenholmis, kui aasta jooksul koondas ettevõte 1324 töötajat. Üldse on Krenholm läbi aegade Eestis olnud suurim koondaja, viimase viie aasta jooksul on talle sekundeerinud aga ka Eesti Post, Elcoteq Tallinn, Loksa Laevatehas ja Riigimetsa Majandamise Keskus.

Soopalu ütles, et Eesti kaalus EGFi vahendite kasutamist ja sotsiaalministeerium tegi 2010ndal aastal ka Euroopa Komisjonile taotlemise osas täpsustavaid järelepärimisi, kuid kehtestatud tingimusi arvesse võttes ei osutunud taotlemine võimalikuks. Peamisteks takistusteks olid taotlemise kriteeriumid, sh suur riikliku omaosaluse protsent, mis eeldab vabade eelarvevahendite olemasolu ning pikk ajaline viivitus taotluse esitamise ning võimaliku rahastamisotsuse vahel.

Riikliku omaosaluse protsent EGF projektides pidi olema kriisierandi muudatuse kohaselt majanduskriisi tulemusel koondatud inimestele suunatud projektide puhul vähemalt 35 protsenti ja tavapäraselt 50 protsenti, mis on oluliselt kõrgem kui näiteks Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) rahastatavate tööturuprojektide puhul.