/nginx/o/2012/09/03/1297562t1h6fe7.jpg)
Saarlanna Reelika Saabas on pärast aastatepikkusi rännakuid Euroopas ja elu ökokommuunis tagasi isakodus Aasa talus ja juurutab looduslähedast potipõllundust.
Saarlane kasvatab kartulit papitükkidel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu stiil on see, et ma panen papid maha ja heina sinna peale. Keemilise väetise asemel on mul lambasõnnik,» rääkis Reelika Saabas Saarte Häälele.
Reelika Pöide vallas Aardla külas asuva talu aiamaa ei kuulu väljanägemise järgi otsustades ilmselt mitte kõige virgematele inimestele. Lopsakas rohi ümberringi on niitmata, aias kasvuhoone juures askeldavad kanad ja viljapuude all on keti otsas kaks kitse. Tõsi, viljapuude alused on kitsed rohust puhtaks söönud, aga ökoloogiliste viljelusvõtetega haritud kartulimaa näeb välja, nagu oleks seal keegi heinapalli laiali laotanud, ei varsi ega vagusid.
Kartulimugul pannakse Aasa talu põllulapil kasvama lambasõnnikuga rikastatud rohumaale laotatud papitükkidele. Kaupluse tagant korjatud papitükkide eesmärk on pärssida umbrohu kasvu keemiat kasutamata.
Umbrohi ei saa valgust ja hävib ning põllumees pääseb tüütust rohimistööst. Kui papp ära kõduneb, jõuab kartul võtta toitaineid ka mullast. Et kartul palja maa peale valguse kätte ei jääks, katab Reelika mugulad heinaga.
Heinale visatakse vahel peale kanasõnnikugraanuleid ja kartul kasvab hästi. Samamoodi kasvavad Aasa talus ka suvekõrvitsad. Väikeselt põllulapilt sai ökopõllupidaja möödunud aastal kaks aiakärutäit kartulit, kuid pere äratoitmiseks tuli kartulit siiski juurde osta.