/nginx/o/2011/03/16/539340t1h1f9c.jpg)
/nginx/o/2012/03/20/1018276t1h7e8a.jpg)
Kuigi paljud eestimaalased suudavad lühiajalistes rahalistes otsustes hästi hakkama saada, ei pruugi nii edukas olla pikem planeerimine. Murrangu rahaasjadest hoolimisse tõi majanduskriis, sest inimesed hakkasid homse päeva pärast muretsema.
Swedbank: eestlased rahaasju pikalt ei planeeri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nüüdseks on palgad kasvamas ja tööpuudus vähenemas, ent õppetunniks oli see pärast eufoorilisi majandustõusuaastaid enamusele elanikkonnast,» sõnas Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juhataja Anne Sägi. «Majanduskriis pani inimesi mõtlema, mida nad oma rahaasjade vastutustundlikust juhtimisest tegelikult teavad.»
Sägi väitel näitas nende läbiviidud uuring, et juba säästnud inimesed kahetsesid, et nad raha sagedamini kõrvale ei pannud. Neist, kel säästud puuduvad, ei soovi säästmisega algust teha vaid viiendik.
Samas on praeguseks eestimaalaste kindlustunne suurenenud ja kasvanud on väljastatud eluasemelaenude ja autoliisingute maht.
Küll aga mõeldakse ostuotsused Sägi väitel rohkem läbi, ka hoiuste maht on viimase kahe aasta jooksul viiendiku võrra kasvanud.
«Ühiskonnas pole enam valdav hoiak pelgalt tarbimist õhutav, pigem propageeritakse elamist igaühe võimaluste piires,» väitis Sägi.
Sägi hinnangul algavad inimeste rahaprobleemid kehvast planeerimisest – tahetakse midagi kohe soetada ja selleks võetakse kergekäeliselt tarbimislaene ning järelmakse. Tegelikult tuleks selliseid impulsiivotsuseid vältida ja kulutusi ette planeerida ning ostuks mõnda aega raha koguda.
Samuti ei mõista paljud Sägi sõnul sageli oma tegelikke võimalusi ja satuvad seetõttu alatasa olukorda, kus rahakott on juba nädal enne järgmist palgapäeva tühi.
Nii on ka teabekeskuse uuringuid näidanud, et väga paljud on lähiminevikus vajanud lähedaste rahalist tuge.
Kuigi selliste inimeste seas on Sägi hinnangul kindlasti töötuid ja madala sissetulekuga inimesi, on seal siiski inimesi, kelle probleemid peituvad oskamatuses või soovimatuses rahaga seonduvat mõistlikult planeerida.
Teiseks probleemiks on finantskirjaoskus, sest tihti võetakse liiga kergekäeliselt kohustusi, mõistmata, mida võetud kohustus endast kujutab.
«Lepingutesse ei süveneta ning mõnikord koguni ei juleta arusaamatuks jäänud punktide kohta küsida,» selgitas Sägi. «See võib hiljem aga kurjalt kätte maksta makseraskuste näol, mis paratamatult mõjuvad laastavalt kogu pere heaolule.»
Sägi möönis, et oma roll on finantsasutustel, sest kliendile tuleb nõu anda ka siis, kui ta seda küsida ei oska.
Et ühiskonnas midagi muuta, suunatakse Sägi sõnul pilgud eelkõige noorte poole, kes esmalt saavad oma teadmised aga vanematelt ning vanavanematelt, seejärel internetist, meediakanalitest ning eakaaslastelt.
Sägi väitel jääb aga nii koolide kui ka pankade panus noortele rahaasjade kohta info jagamisel tunduvalt alla vanemate tegevusele. Seega on finantsalane teadlikkus oluline igas vanuserühmas.
Riigiasutuste roll on Sägi hinnangul olnud pikka olnud üpris tagasihoidlik, ent uus õppekava majandusõppe pakkumisega peaks seda olukorda tulevikuperspektiivis parandama.
Riik saab Sägi arvates omalt poolt toetada pikaajalist rahaasjade planeerimist luues abistavad planeerimise vahendid ja soovitused pere rahaasjade korraldamiseks e-riik lahendusse.