Kuidas tõsta inimeste finantskirjaoskust?

Matemaatika proovieksam. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Magistritöö «Rahaasjade korraldamiskäitumist mõjutavad tegurid Eesti näitel» autor Merle Merilain tõi oma töös välja 11 ettepanekut ja mõtet, millele rahandusministeerium ja teised asutused võiks mõelda, et tõsta inimeste finantskirjaoskust.

1) Finantsharidusprogrammide efektiivsust on maailmas üsna vähe hinnatud ning tulemused on olnud vastuolulised. Seega tuleks senisest enam pöörata rõhku erinevate vastavate projektide nii lühi- kui pikaajalise efektiivsuse mõõtmisele erinevate inimgruppide puhul. Sealhulgas erinevate projektide efektiivsuse võrdlevale hindamisele selgitamaks välja parimaid praktikaid.

2) Lisaks noortele on vaja tähelepanu pöörata ka vanemate inimeste finantskäitumise ja -hoiakute optimaalsemaks muutmisele. Nimelt on laste puhul just perekond esmane ja üks olulisim allikas, kust omandada finantskirjaoskusega seonduvat.

Formaalsest finantsalasest haridusest üksi on vähe kasu, kui lapsed ja noored saavad mujalt (eriti kodusest keskkonnast) vastupidiseid teadmisi ja eeskuju.

Seega aitab vanemate käitumise, hoiakute ja teadmiste-oskuste optimaalsemaks muutmine tõenäoliselt kaudselt kaasa ka laste optimaalsemale vastavale käitumisele.

3) Esmalt on vaja tähelepanu pöörata alljärgnevatele inimgruppidele ja rahaasjade korraldamisevaldkondadele, kus on käitumine kõige vähem optimaalne:
a) rahaasjade kontrollimise puhul eelkõige eestlastele, eriti noortele ja suurema sissetulekuga (leibkonnaliikme kohta) inimestele;
b) igapäevaste rahaasjade korraldamise puhul eelkõige noortele, olenemata rahvusest;
c) finantsplaneerimise puhul eelkõige noortele mitte-eestlastele ning keskmise või kõrgema leibkonna sissetulekuga elanikele.

4) Lähtuvalt varasemast teooriast ja empiirikast ning käesoleva töö tulemustest on antud alljärgnevad soovitused, aitamaks muuta elanike rahaasjade korraldamiskäitumist  optimaalsemaks:

5) piirata tarbimislaenude reklaamimist, eriti noortele;

6) pakkuda noortele enam kogemusiigapäevaste rahaasjade korraldamise osas, ent neil tekiks vastav harjumus;

7) toetada enam vaesemaid inimesi ja lasterikkaid peresid(sotsiaalsüsteemi abil), et vähendadanende vajadust võtta laenu igapäevaste vajaduste rahuldamiseks;

8) aidata inimestel muutaoma finantshoiakuid optimaalsemaks: eriti vähendadalühiajalise perspektiivi eelistamist ning usaldamatust;

9) segmendipõhine õpe: vastavalt vajadusele ja rakendamise võimalusele;

10) rahaasjades ja finantstuleviku osas isikliku vastutuse olulisuse (nii lühi- kui pikas perspektiivis) ja vajalikkuse rõhutamine näiteks finantshariduse, sotsiaalreklaami jms kaudu;

11) noortele suunatud eesmärgipärast säästmist võimaldavad finantstooted/ -teenusedvõi nende kogum, mis võimaldaksid arendada järjepidevust ja enesekontrolli ning kujundada säästmisharjumust.