Põllumajanduse otsetoetustest – miks meid ei mõisteta?

Toomas Kevvai Foto: Erakogu

Toiduohutuse ja kalanduse asekantsler Toomas Kevvai kirjutab Maablogis sellest, miks ei ole õigustatud erinevad põllumajanduse otsetoetuse määrad EL-i liikmesriikide vahel.

Viimasel aastal on ajakirjanduses küllaltki aktiivselt kajastatud põllumajanduse otsetoetuste temaatikat. Eesti seisukoht on, et otsetoetused hektari kohta peaksid liikmesriikide vahel võrdsustuma võimalikult kiiresti. Siinkohal väike tagasivaade otsetoetuste maksmise põhjendatusele ning ka Eesti liitumisega seotud mõnedele seikadele.

I vaatus – otsetoetuste saamislugu

Kuni eelmise sajandi viimase aastakümneni, täpsemalt 1992. aastani, oli EL põllumajanduspoliitika paljude põllumeeste unistustepoliitika. Euroopa Liidu siseturul garanteeriti hinnatase, millega enamikel põllumeestest tasus toota ehk põllumeeste seisukohalt nö õiglane hind.

Tolle aja hinnatase saavutati aga sisuliselt impordipiirangute, kõrgete tollimaksude ja järjest kasvavate kulutustega ekspordi toetamisele. Eelkõige saadi aga see hind toidu tarbija taskust, maailmaturust oluliselt kõrgema siseturuhinna kaudu.

1992. aasta oli üheks oluliseks teetähiseks EL põllumajanduspoliitika uuendamisel – eesmärgiga alandada toiduhindu ja vähendada kulutusi ekspordi toetamisel, hakati 1992. aastal vähendama hinnatoetusi EL sees. Oli ju senise poliitika tulemusel tekkinud EL turul oluline ületootmine ehk nn teravilja- ja võimäed ning veinijõed, millest vabanemiseks pidi EL kulutama suuri summasid.

Toetuste vähendamise protsessi alustati teraviljasektoris, kus nö garanteeritud hinnataset vähendati ligi 80 eurot teraviljatonni kohta. Just selle hinnalanguse hüvitamiseks hakati põllumeestele maksma hinnakompensatsioonimakseid ehk lihtsustatult teraviljatoetust. See toetus ei olnud toona mitte võrdne kõigis liikmesriikides, vaid sõltus vastava riigi keskmisest teraviljasaagist. Näiteks, kui keskmine saak oli 3 tonni hektarilt, siis toetus oli teravilja hektari kohta 3×67 eurot (hinnalangus kompenseeriti ca 80 protsendi ulatuses) ja kui saagitase riigis oli 6 tonni/ha, siis oli suurem ka vastav hektaritoetus. Uus süsteem oli seega ebamugav põllumeestele, kelle saak oli riigi keskmisest parem.

Põllumajanduspoliitiliselt nimetati reformi olemust fiskaalse koorma vähendamiseks toidu tarbijatele, mis aga osaliselt asendati kulutustega maksumaksjate arvelt (ehk siis EL eelarvest). Protsessi loogiliseks jätkuks oli sama süsteemi rakendamine lisaks teraviljasektorile ka veise- ja lambalihasektoris, piimasektoris jne.

II vaatus – liitumisläbirääkimised

Eesti liitumisprotsessi algus EL-ga langes seega aega, kus otsemakseid tasuti teraviljatootjale hektari kohta, veiselihatootjale lihaveise kohta, lambapidajale ute kohta jne. Seda kõike siiski arvuliselt piiratud tootmismahule. Ehk siis igale riigile enam-vähem mahus, mis vastas tema loomade ja teraviljahektarite arvule enne otsetoetuste rakendamist. Nii taheti vältida otsetoetustele minevate summade kontrollimatut suurenemist.

Ühtsest pindalatoetusest ei teatud toona, eelmise sajandi viimastel aastatel, veel midagi ning keegi ei seadnud küsimärgi alla ka seda, miks on teravilja hektaritoetus eri riikides erinev.

Eesti ja teiste EL kandidaatriikide läbirääkimised keskendusid kahele teemale: kui palju peaks olema vastaval riigil õigus otsemakseid maksta (kui mitmele teraviljahektarile ja millise saagitaseme alusel, kui paljudele lihaveistele jne) ning kas uute liikmesriikide põllumehed üldse peaksid saama otsetoetusi.

Selline küsimus tõstatati kuna EL siseturuhinnad olid liitumise ajal nagunii kõrgemad kui enamike kandidaatriikide vastavad hinnad, mis tähendas, et EL siseturuga ühinemisel tootjahinnad uute liikmesriikide põllumeestele tõusid igal juhul. Siinkohal tasub meenutada, et otsetoetusi hakati EL põllumeestele maksma selleks, et kompenseerida hinnalangust.

Detailidesse laskumata võib öelda, et Eesti sai oluliselt rohkem toetusõigusi, kui oli reaalne tootmine nn referentsperioodil – heaks näiteks on lihaveiste toetusõiguste arv, sest EL mõistes lihatõugu veiseid oli 1990. aastate Eestis vaid üksikuid. Pettumuseks oli aga kindlasti teravilja hektari baassaak, mis oli paraku EL keskmisest oluliselt madalam.

Mis puutub küsimusse, kas üldse on põhjendatud otsetoetuste maksmine uute liikmesriikide põllumajandustootjatele, siis siin saavutati kõigile uutele liikmesriikidele samasugune kompromiss – üleminekuperiood.

III vaatus – ÜPP muutmine ja uued toetuse määrad

Kui meie liitumisläbirääkimised lõppesid 2003. aastal, siis pea samal ajal otsustasid toonased liikmesriigid fundamentaalselt muuta ühist põllumajanduspoliitikat (ÜPP). Otsetoetuste osas leiti, et on aeg lõpetada nn toetuste saamisele suunatud põllumajandus ning anda põllumeestele valikuvabadus, mida turule toota, kuid tagades neile siiski endiselt otsetoetuse. Lihtsustatult, kõik senised tootmissuunaga seotud otsemaksed asendati ühe maksega, mida hakati maksma põllumehe kasutuses oleva hektari kohta.

Selle makse määra väljaselgitamiseks jagati sisuliselt konkreetsele riigile seni makstud summaarne otsetoetus selles riigis kasutusel oleva põllumajandusmaa hektarite arvuga. See tähendab, et see summa hektari kohta on kõrgem riikides, kus oli suhteliselt rohkem lambaid, lihaveiseid ning olid kõrgemad teraviljasaagid.

Otsetoetuste süsteemimuutus tekitas seega uue toetuse määra, mis oli senise süsteemiga võrreldes liikmesriikide vahel fundamentaalselt erinev. Oli ju seni lihaveisetoetus, olenemata riigist, kus seda saadi, täpselt sama.

IV vaatus – fundamentaalne probleem

Reformi mõte oli vabastada põllumees oma majandusotsustes toetustele orienteerumisest ning muuta põllumajandus rohkem turule orienteerituks. Samas tekitati aga küsimus otsetoetuste erinevusest liikmesriikide vahel.

Kui me teeme lihtsa arvutuse – jagame erinevate riikide summaarsed otsetoetuste ümbrikud seal toodetava põllumajandustoodangu koguväärtusega, siis näeme, et erinevused pole väga suured. Tasub ehk märkida, et Eesti vastav näitaja on EL keskmisele üsna lähedane. Pigem on see madalam riikides, kus toodetakse traditsioonidelt palju põllumajandussaadusi, millele seni otsemakseid ei makstud (näiteks Holland oma mastaapse lille- ja köögiviljasektoriga).

Tagasi põhiküsimuse juurde – kui uue süsteemi tulemusel on ühe liikmesriigi sees toetus kahele põllumehele hektari kohta võrdne, olenemata sellest, mida ja kui palju nad toodavad, siis miks peaks see oleme erinev eri liikmesriikide põllumeeste vahel?

Sellele küsimusele ei ole seni ühest vastust, kuigi küsimuse on tõstatanud nii Euroopa Liikmesriigid (eelkõige muidugi need, kelle põllumehed saavad EL keskmisest madalamat toetust), kui EL juhtivad põllumajandusökonomistid ning ka EL audiitorite koda. Rääkimata muidugi kõigist põllumeestest, kes saavad EL keskmisest madalamat toetust.

Natuke veel Eestist

Üks aspekt, mis kipub isegi põllumajanduspoliitikaga rohkem kursis olevatel inimestel mõnikord ununema, kuid mis määras meie otsetoetuse senise taseme, oli otsus, kui paljudele hektaritele peaks otsetoetusi Eestis maksma. Liitumisläbirääkimiste raames sai selleks 800 000 ha. Aktiivselt kasutusel olevat põllumaad oli meil baasperioodil ehk 90ndate lõpus aga alla 600 000 ha. Need, kes toona Eesti maapiirkondade arenguga natukegi kursis olid, mäletavad ehk seda väga suurt jäätmaade osakaalu meie maastikupildis.

Tänaseks on meil aktiivselt kasutuses oleva põllumaa hulk pidevalt kasvanud ja see on positiivne areng. Teisalt tähendas aga liitumisaegne otsus toetatavate hektarite kohta sisuliselt toetusmäära nö lahjendamist kolmandiku võrra, sest riigi kogu toetuse maht tuli jagada suurema arvu hektaritega. Nii saime õiguse maksta toetust rohkemate hektarite eest – mis on hea –, kuid toetuse suurus hektari kohta sai väiksem. Pole aga halba ilma heata ning tänu toona kokku lepitud tingimustele oleme saavutanud väga arvestatava põllumajandusarengu.

Hetkel lõpetuseks

Kuigi otsetoetustel on veel palju tahke, mida oleks vajalik lahti rääkida, kordan siinkohal üle, et tänases olukorras, kus toetuse saamine ei sõltu enam põllumehe tootmissuunast ja mahust, ei ole õigustatud ka erinevad toetusmäärad liikmesriikide vahel. Sestap taotlebki Eesti otsetoetuste kiiremat võrdsustamist ega taha nõustuda Euroopa Komisjoni ettepanekuga tõsta meie otsetoetused 2020. aastaks vaid 58 protsendini EL-i keskmisest. Eesti seisukohalt on see tempo aeglane.

Toomas Kevvai, praegune toiduohutuse ja kalanduse asekantsler, vastutas liitumisläbirääkimiste põllumajanduspeatüki eest ja oli aastatel 2000-2004 põllumajanduse ja maaelu asekantsler