See oli alles hiljaaegu, kui üks suur kindlustusfirma suutis mind üllatada sellega, et teatas mulle, et olen neile jäänud elukindlustuse makse võlgu. Minu teada oli meievaheline leping elukindlustuse osas lõppenud juba aastaid tagasi, kui ma sellel enam mõtet ei näinud ja lepingut ei pikendanud. Asjasse süvenemine selgitas, et firma oli makseid mu kontolt igakuiselt jätkuvalt kõik need aastad maha arvanud ja kuna summa polnud suur, siis ei olnud ma seda ka märganud.
Püüdes saada selgust, põhjendas kindlustusfirma töötaja, et meievahelise lepingu ühel leheküljel oli muu hulgas ka kirjas, et kui ma lepingut ise pikendada ei soovi, pikeneb see siiski aasta kaupa, kuni ma pole teinud loobumise kohta avaldust. Kaval. Mulle tehti lihtsalt selgeks, et «ise olid loll, et meie juristide poolt leiutatud konksu lepingust üles ei suutnud leida». Soovides kuulda aga selgitust, miks olenemata reeglitest ei peetud vajalikuks mind informeerida enne igakordset lepingu pikendamist, vastati mulle, et sellist kohustust meil ei ole ning turundus sellega ei tegele.
See ja mõningad veel teisedki hiljutised juhtumid on mind taaskord pannud mõtisklema selle üle, kuidas selgitada, mis on ikkagi turunduse funktsioon ettevõttes. Ühel hiljutisel loengul jahmusin taas, kui kuulsin selgitust, et turundus tegeleb kaupade maha müümisega. Vastaja kuulas aga samasuguse jahmatusega minu selgitust, et turundus on hoopis kliendi vajaduste väljaselgitamine ning neile lahenduste pakkumine.