Paljud meist on tormanud tegema ebamugavaid ja –meeldivaid tegevusi, juhindudes mantrast «välja mugavustsoonist!». Siin on aga üks teine vaatenurk.
Püsi parem mugavustsoonis
23. august 2012, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gallup küsis 198000 töötajalt (36 ettevõtet, 7939 äriüksust) järgmise küsimuse: «Kas sul on võimalus igapäevaselt oma töös teha seda, mida oskad kõige paremini?». Nendes üksustes, kus oli rohkem positiivseid vastuseid, oli väiksem tööjõuvoolavus, suurem kasum ning kliendirahulolu. See ilmselt ei ole üllatus, vahendab Novi arengukeskus Juha Lipponeni artiklit Innotiimis.
Üllatab aga see, et eelpooltoodud küsimusele vastasid ainult 20 protsenti vastanutest, et on sellega täiesti nõus.
Ootamatu on ka, et mida pikem on inimese karjäär samas ettevõttes ning mida kõrgemal positsioonil ta on, seda väiksem on tõenäosus, et ta enda meelest saab igapäevaselt kasutada oma tugevusi. Buckingham ja Clifton tulid selliste tulemuste põhjal järgmisele järeldusele: Enamus organisatsioonide personaliarendamine põhineb valele oletusele – nagu oleks personali suurim arengupotentsiaal tema nõrkustes. Suur osa ülesannete ja vastutuse jaotamisi toimub põhinedes «nõrkuste tugevamaks arendamise» argumendile.
Peaaegu igaüks puutub selle mõtteviisiga kokku, kui talle müüakse ideed teha asju või õppida midagi uut, mis ei tundu talle tegelikult omasena. Süütunnet tekitavad võlusõnad on: «Me kõik peame õppima tegutsema mugavustsoonist väljaspool!». Ja edasi jõuabki inimene kursile, projekti või lausa uude ametisse, mis tegelikkuses ei innusta teda mingil moel.
Buckingham ja Clifton järeldavad samuti, et inimese suurim arengupotentsiaal seisneb tema tugevustes. Just tema innustuse- ehk mugavuspiirkonnas. Uusi väljakutseid tuleb kindlasti aeg-ajalt otsida, aga teha seda hoopis inimese isikliku tööinnu piires.