Staadion pakatab pealtvaatajatest. Kõik elavad kaasa. Telerite ette on naelutatud tohutud rahvamassid. Kergejõustik naudib tähelepanu – mida jagub korraks. Iga nelja aasta tagant.
Olümpiasära varjab kergejõustiku vaesust
Isegi kuulitõukajad ja vasaraheitjad – traditsiooniliselt jooksjate-hüppajate vaesed sugulased – saavad kannustavate hüüete osaliseks. Olgu nad mis riigist iganes.
Kuid olümpia, koos kahe aasta tagant toimuva MMiga, varjab kergejõustiku vaesunud olukorda. Kui globaalsed näidisüritused kõrvale jätta, siis on see spordiala hädas nii sponsorite kui teleülekannete, osalejate kui järelkasvuga.
Isegi suurimate staaride nagu Usain Bolti teenitud rahasummad on väikesed, kui neid teiste alade suurkujudega kõrvutada.
Ja kui Jamaika erand välja arvata, napib kergejõustikus krooniliselt karismat ja persoone. «Me ei tohiks ennast petta. Bolt tõmbab rohkem tähelepanu kui spordiala ise,» ütles Londoni mängude korralduskomitee esimees lord Coe.
Üks võimalus oleks kergejõustik ümber teha – lühemaks ja konkreetsemaks, nagu hiljuti kriketi ja ragbi puhul edukalt katsetati.
Tasakaalukas ja väärikas Rahvusvahelises Kergejõustikuliidus (IAAF) kõlavad radikaalsed hääled, mis arutavad selliste eksperimentide võimalust nagu aja võtmine kõrgushüppes ja erinevate distantsipikkuste proovimine jooksude puhul.
Nike turundusjuht Craig Masback tahaks näha rohkem maavõistlusi, golfi Ryder Cupi eeskujul.
Lord Coe, kes kandideerib IAAFi järgmiseks presidendiks, arvates on Londoni näitel tõestatud, et kergejõustikku on võimalik propageerida ka asjassepühendamatutele – graafika, muusikalise meelelahutuse ja müügiartiklite abil.
Coe on rääkinud ka sotsiaalmeedia kasutamisest jõudmaks noorema publikuni – respekteerides samas kergejõustiku pärandit ja traditsioone.
Ühtlasi tahab endine olümpiavõitja, et IAAF aitaks vaesematel riikidel aktiivsemalt kohalikke staare tutvustada – kuigi organisatsiooni 50 miljoni dollariline aastakäive on Rahvusvahelise Olümpiakomitee rikkuste kõrval üsna kahvatu.
Copyright The Financial Times Limited 2012