Väga lihtne on öelda, et eurokriisi lahendamiseks on vaja majanduskasvu. Samas on madal ettevõtlikkus olnud Euroopa probleem juba Teisest Maailmasõjast saadik.
Euroopa ei suuda luua uut äri. Miks?
6. august 2012, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmapilgul tundub järeldus ootamatu ning lootusi purustav. Faktid ettevõtlikkuse kohta ütlevad, et varase staadiumi ettevõtjaid on Euroopa suurriikides 4-5 protsenti täiskasvanud elanikkonnast, võrreldes näiteks Ameerika 8, Hiina 14 ja Brasiilia 17 protsendiga. Linnade nimekirjas troonivad Shanghai, San Francisco ja Mumbai. Ainsana suudab Euroopas ettevõtlikkuse osas sammu pidada London, vahendab Pärnu Konverentside ajaveeb.
Euroopa probleemiks on asjaolu, et siinsed ettevõtted ei kasva, võrdluses Amazoni, eBay või Google’ga. Ning nimetatud ettevõtetel on ka see eelis, et nemad oma töökohti odavamatesse riikidesse ümber ei koli. Enamus suurtest Euroopa ettevõtetest nagu ThyssenKrupp, L’Oreal või A.P.Möller asutati eelmisel sajandivahetusel globaliseerumise laineharjal.
Kaks Maailmasõda muutsid eurooplased riskikartlikeks. Esimesele Maailmasõjale eelnenud integreeritust ja vabadust pole Euroopa tänaseni taastanud. Perioodil 1950 – 2007 suutis Euroopa luua vaid 12 maailma suurima 500 hulka kuuluvat ettevõtet (USA 52) ning perioodil 1975 – 2007 langes see kolmele.
Saksamaa on maailma parima tehnilise haridusega riik. Miks ei loodud Google`it Saksamaal? Vastus peitub riskijulguse ja ettevõtlikkuse puudumises. Ühiskond, suhtumine ning seadused karistavad ebaõnnestumist karmilt, võrdsustades näiteks pankroti petturlusega. Nii pole ime, et Silicon Valleys on 50 000 sakslast ja 500 prantslaste poolt asutatud ettevõtet.
Lisaks institutsionaalsele kadalipule on takistuseks ka raha. Kuigi esimese ringi kapitali summades kuni miljon eurot on piisavalt, siis puudu on just teise ringi raha vahemikus 1-5 miljonit eurot. Seepärast ei jõua Euroopa ettevõtted kunagi kolmandasse faasi, kus on vaja tõsta 20 miljonit. Siin õnnestub köita juba ameeriklaste huvi, kuigi ka neil on lihtsam ja mugavam investeerida koduturule.
Suhtumine on muutumas. Luuakse ettevõtlusklastreid, püütakse professoreid ja avalikku sektorit panna vähem äri vihkama ning tuua ettevõtluskoolitus haridussüsteemi. Kuid sellest on vähe kasu, kui ei lahendata struktuurseid ja raskeid probleeme.
Järeldus on üllatavalt lineaarne. Majanduskasvu jaoks on vaja sügavamat integratsiooni Euroopas, mis on poliitiline otsus. Ilma tänase majanduskriisita poleks selleks survet ning seega lootustki. Saksamaal ja Rootsil lähebki hetkel hästi seepärast, et nemad olid ainsad vana-Euroopa riigid, mis pidid 1990tel erinevatel põhjustel läbi viima reforme.