/nginx/o/2012/08/01/1247566t1hf331.jpg)
Mis tingimustel saab lepingus sätestatud leppetrahvi vähendada, selgitab advokaadibüroo Glikman & Partnerid jurist Martin-Johannes Raude.
Ebamõistlikku leppetrahvi saab vähendada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reeglina sõlmitakse leping heas usus ja kavatsusega seda korrektselt täita. Seetõttu lepingu rikkumise tagajärgedele ülemäära tähelepanu ei pöörata ning sageli võetakse kohustus tasuda lepingu rikkumise korral leppetrahvi. Seadus leppetrahvi suurusele piire ei sea ning Riigikohus on koguni leidnud, et põhimõtteliselt võib leppetrahvi nõue olla ka hea usu põhimõttega vastuolus. Ent teatud juhtudel võib leppetrahvi suurus osutuda rikkumise asjaolusid arvesse võttes siiski ebamõistlikuks ning sellisel juhul võimaldab võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg 1 nõuda kohtult leppetrahvi vähendamist mõistliku suuruseni.
Ühene reegel leppetrahvi suuruse mõistlikkuse hindamiseks puudub. Leppetrahvi vähendamine on kohtu kaalutlusotsustus, mille puhul peab arvestama nii võlgniku kui võlausaldaja huve. VÕS § 162 kohaselt peab leppetrahvi vähendamisel lähtuma eelkõige lepingut rikkunud isiku poolt kohustuse täitmise ulatusest, leppetrahvi nõudva poole õigustatud huvist ning lepingupoolte majanduslikust seisundist. Kuid need kriteeriumid ei ole ammendavad ning riigikohtu kinnitusel võib leppetrahvi vähendamise aluseks olla näiteks ka leppetrahvi nõude esitamisega viivitamine.
Samuti on riigikohus selgitanud, et leppetrahvi vähendamise aluseks võib olla ebamõistlikult suur erinevus kokkulepitud leppetrahvi ja lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju vahel. Seega ehkki VÕS § 161 lg 1 kohaselt tegeliku kahju puudumine leppetrahvi nõudmist ei välista, võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi vähendamisele. Seda eelkõige juhul, kui kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
Seejuures on riigikohus pidanud oluliseks võtta arvese leppetrahvi eesmärke, milleks on ühelt poolt lepingu kohase täitmise tagamine (leppetrahv kui rikkumisest hoidumise ajend) ning teiselt poolt rikkumise korral kahju hüvitamise tagamine (leppetrahv kui kahju miinimumhüvitis). Kuna tegelikult tekkiva kahju hüvitamist saaks tavapäraselt nõuda ka leppetrahvi kokkuleppeta, ajendab leppetrahv rikkumisest hoiduma eelkõige siis, kui selle summa on suurem kui lepingurikkumisest tulenev kahju.
Seega ei oleks leppetrahvi olemusega kooskõlas leppetrahvi vähendamine rikkumisega tekkinud kahjuni. Samuti ei saaks kohus vähendada leppetrahvi pelgalt seetõttu, et leppetrahvina kokkulepitud summa on suurem kui lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud kahju. Veel enam, kui leppetrahvi kohase täitmise tagamise eesmärk seda õigustab, siis riigikohtu seisukoha järgi ei saa kahju puudumist leppetrahvi vähendamise alusena üldsegi arvesse võtta.
Eelnevast nähtuvalt on leppetrahvi ebamõistlikkuse hindamine igakordse otsustamise küsimus, millele vastamiseks kindlad reeglid puuduvad. Kuid siiski tasub leppetrahvi vähendamise tõenäosust hinnata nii leppetrahvi nõudval kui lepingut rikkunud poolel. Sest kokkulepitud leppetrahvi täies ulatuses nõudmine võib tingida olukorra, kus leppetrahvi vähendamise tulemusel rahuldatakse hagi vaid osaliselt ning leppetrahvi nõudva poole kasuks kohtumenetluse käigus tekkinud kulusid täies ulatuses välja ei mõisteta. Samas igaks juhuks leppetrahvi vähendamise taotlemine võib tingida kohtuvaidluse pikenemise, mille tagajärjel tekkinud kulud tuleb leppetrahvi vähendamata jätmise korral lepingut rikkunud poolel suure tõenäosusega kinni maksta.