Ines Kuusik: 100 000 kadunud töökohta

Ines Kuusik. Foto: Priit Simson

Statistikaameti andmeil oli Eestis tänavu esimeses kvartalis hõivatud töökohti
515 784 ning vabu 7000. Vaatamata sellele, et märgilise tähtsusega välisinvesteeringud koos tarkade ja vähem tarkade töökohtadega vahel Eestisse jõuavad, on meil on praegu 100 000 töökohta vähem kui 2008. aasta alguses.

Sealjuures on välisinvesteeringute lipulaevast – töötlevast tööstusest – nelja aastaga kadunud üle 32 000 töökohta, ehitusest 25 000. Ainsad majandusharud Eestis, mille töökohtade saldo on nelja aasta tagusega võrreldes plussis, on info ja side ning avaliku halduse ja abitegevuste sektorid.

Töötusest ja hõivest räägitakse aga enamasti tööjõu-uuringu, mitte töökohtade kontekstis. Tööjõu-uuringus on hõivatus defineeritud laiemalt: oluline ei ole lepingulise «töökoha» olemasolu, vaid see, kas inimene ise peab end hõivatuks.

Nii sisaldab see arv ka ettevõtjaid, vabakutselisi, töötamist otsese tasuta pereettevõttes või oma talus, osaliselt ka töötamist mustalt, ning mis Eesti puhul väga märkimisväärne, töötamist välismaal. Kokku peab end praegu hõivatuks ligikaudu 614 300 tööealist eestimaalast.

Hõive kasvu ja töötuse kiire kahanemise taga 2011. aastal ei ole seega mitte niivõrd uute töökohtade loomine Eestis (töökohtade arv hakkas kasvama alles tänavu), vaid inimeste võime endale muul moel rakendus leida: ettevõtjana, vabakutselisena või välismaal töötades.

Just viimase trendi tõttu võime rõõmustada tööpuuduse näitajate paranemise üle: statistikaameti hinnangul käis mullu ligi 24 800 Eestis hõivatuks loetavat inimest tööl hoopis Soomes.

Asjaolu, et majandus on pöördunud tõusuteele ka vähemate töökohtadega, on ju iseenesest positiivne. Samas on kiire ja tööandja jaoks valutu vallandamine ning tööturu «iseregulatsioon» väga ohtlik olukorras, kus töö kaotanud inimestel puudub perspektiiv oma erialal tööd leida või ümberõppe käigus tööturuga kohaneda – ümberõpe muutus Eesti tööturumeetmete seas õieti tähtsaks alles 2010. aastal, mil suurem osa koondamisi oli juba toimunud.

Mis sai ebavajalikuks osutunud 100 000 töökohta hõivanud inimestest? Arvestades, et suurem osa Eesti töötutest on tööta olnud aasta või rohkem, on paljud neist endiselt töötud.

Esialgu tundub, et töötuse määra kiire langemise eest ei peaks me tänama mitte suurepärast tööturupoliitikat või töökohti loovaid välisinvesteeringuid, vaid aktiivseid inimesi, kes läksid sinna, kus tööd on, näiteks Soome.