Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/09/22/239599t1h2032.jpg)
Läinud nädalal lahkus Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF) pahameelega teenekas töötaja Peter Doyle, kes süüdistas organisatsiooni võimetuses anda kriisihoiatusi, kuna on Euroopa poole kallutatud ning «väldib riskantseid analüüse».
20 aastat fondis töötanud Doyle’i lahkumiskirja sai oma valdusse ja avaldas CNN.
Esiteks polevat IMF suutnud olukordi ette näha ja häirekella lüüa.
Teiseks on alust arvata, et nüüd, kui Hispaania keeb kui nõiakatel ning vajab üha tõenäolisemalt rahvusvahelist abipaketti, ei saa IMF avalikkuse ees siiralt väljenduda, kuna on seotud Kreeka, Iiri ja Portugali pakettidega.
See poleks ka esimene kord, kui IMF oma rahutuse alla neelab – riikide puhul, mille päästeprogrammid on ilmselgelt läbi kukkunud. Kõige kurikuulsam näide oleks fondi katastroofiline laen Argentinale viimase maksekatkestuse künnisel (aastal 2001).
Kuna IMF tahab iga hinna eest vältida kriiside vallapäästmise süüdistusi, hoiavad nad raha voolamas isegi siis, kui see ähvardab õõnestada fondi usaldusväärsust pikemas perspektiivis.
Lisaks sellele on IMFi liikmesriikide seas huvide konfliktid, kuna ühed on laenusaajate poliitilised liitlased, teised aga nende kreeditorid.
Näiteks pärast Argentina maksekatkestusi aastal 2001 sai rühm osanikke Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa juhtimisel IMFi juhatuse niikaugele, et fond taaskäivitas laenud Argentinale – mille peale paljud töötajad endamisi hambaid kiristasid.
Teoreetiliselt on IMFi töötajate ja direktorite nõukogu ehk juhatuse (praegune tegevjuht Christine Lagarde kaasa arvatud) ning osalejamaadest aktsionäride nõukogu vahel selged organisatoorsed piirid. Praktikas tekivad aga üle selle vahejoone sageli konsensuslikud sillad.
Enamjaolt on nõukogu hääletused anonüümsed ning juhatus ei tee ühtegi tähtsat ettepanekut ilma, et teaks juba ette, et nõukogu on nõus. Seega, teadlikult või mitte, liigub kogu institutsiooni analüüs kindla peale mineku suunas.
Kui euroalast rääkida, siis on institutsionaalse optimismiga ülepingutamise potentsiaal veelgi suurem. Ning seda mitte üksnes seetõttu, et IMFi nõukogus domineerivad ebaproportsionaalselt eurooplased. On ju fond ka euroala päästepakettide «noorempartner», ning kui nad ettevõtmis(t)ele vee peale tõmbaksid, saaksid teised troika liikmed (EL ja Euroopa Keskpank) väga vihaseks. Laenusaajast riigist rääkimata.
Tõsi: mullu hakkas IMF Kreeka paketi puhul söakamalt sõna võtma, nõudes realistlikumaid kasvuprognoose ja jätkusuutlikkuse analüüse ning rõhudes suuremale ELi osalusele ja/või sügavamatele pügamistele erasektoris. Kuid üldiselt on raske vaielda vastu Doyle'i järeldusele, et «maailma teine reservvaluuta on kuristiku veerel ning viimased kaks aastat on fond selle [valuuta] paanilise päästmise mängus lihtsalt kaasa sörkinud ja tagantjärele tarka mänginud».
Hispaania oleks IMFi jaoks hea võimalus Euroopa asjus jõuliselt sõna võtta, jagades valitsustele vähem finantsilisi rahusteid ning rääkides valusat tõde pankade kohta.
Arvestades seda, et euroala tervikuna finantsiliselt piiratud pole ega vaja ka välisvaluutat, võib tegelikult väita, et võibolla polnud neil tegelikult IMFi raha üldse vaja. Eriti oleks see tõsi Hispaania osas. Nagu Iirimaal, nii on ka Hispaanias peamiselt pangandusprobleem ja raha on tarvis otseselt pankade rekapitaliseerimiseks. Ja selleks otstarbeks ei tohi IMFi raha nagunii mingil juhul kasutada.
Ja juhtumisi oli üks IMFi vähestest selgetest sõnavõttudest (viimasel ajal) seotud pangandusega: fond hoiatas läinud sügisel avalikult, et Euroopa pangad vajavad palju rohkem kapitali. Hoiatus oleks pidanud kõlama palju varem, kui vähemalt ta kõlas.
Praegu ei vajagi euroala niivõrd «välispidist» raha. Pigem on tarvis organisatsiooni, millel oleks tehniline kompetents ja oskus osutada ebameeldivatele tõsiasjadele.
Kui Hispaania palub «täie rauaga» rahvusvahelist päästepaketti, siis peaks IMF väga sügavalt järele mõtlema, enne kui ühineb ettevõtmisega, mille puhul tuleks sisemised kahtlused alla neelata ja avalikkuse ees head nägu teha.
Copyright The Financial Times Limited 2012