Vabaühendused tulevad ots otsaga kokku

Illustratsioon: Pm

Mõni mittetulundusühing sai mullu üle 100 000 euro puhaskasumit.

Läbilõige kolmanda sektori mullustest aruannetest viitab, et suur osa vabaühinguid jäi oma majandustegevusega 2011. aastal plussi. Kodanikuühiskonna põhirahastajaks on majandusaruannete põhjal avalik sektor.

Juuli alguseks oli Eestis registreeritud ligi 28 600 mittetulundusühingut ja 730 sihtasutust. Üldistavat statistikat nende tegevuse kohta aga Eestis pole. Et saada läbilõikes pilt mittetulundussektori majandusolukorrast, vaatas Postimees süsteemselt läbi Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liitu (EMSL) kuuluvate ühingute 2011. aasta majandusaruanded.

EMSLi kuulub üle saja organisatsiooni, kellest enamik oli mulluse majandusaruande esitanud korrektselt. 15 ühingu puhul ei olnud 2011. aasta majandusaruanne veel avalikult kättesaadav. Lisaks olid EMSLi liikmete seas ka mõned väikesed organisatsioonid, kel 2011. aastal mingit majandustegevust polnudki.

Aruande avaldanud EMSLi liikmetest ligi kaks kolmandikku näitas 2011. majandusaastal positiivset tulemit, ühe kolmandiku puhul oli majandustulem miinusmärgiga.

Üldmuljena elavad eriti väiksemad organisatsioonid peost suhu – niipalju kui õnnestub toetusi ja annetusi koguda, saab aastas ka kulutada, kuid erilisi reserve tegevuse pikemaajaliseks kavandamiseks neil ei ole.

On erandeid, kes lõpetasid aasta üle 100 000-eurose plussiga. Mõnigi teine oli samal ajal likviidsusraskustes küll laenu tagasimaksmisega, küll sellega, et viimaste aastate «eelarved on koostatud tunduvalt optimistlikumalt, kui nad tegelikkuses realiseerusid».

Aastane käive kõigub EMSLi liikmetel paarist tuhandest paari miljoni euroni. Umbes pooltel liikmetest on aastakäive üle 100 000 euro, teistel väiksem.

Alla kümne töötaja
Rõhuval enamikul ühinguist on alla kümne töötaja, rohkem saab neid palgal hoida vaid umbes iga kümnes. Samas on aastaaruannetes selle kohta esitatud arvestuslikud näitajad, mis on taandatud täistööajaga kohtadele. Reaalses elus on ühingutel rohkesti näiteks osalise koormusega projektijuhte või aktiviste.

Aruandes on enamikul ühinguil märgitud ka palgakulu, kuid nende sisu on erinev, näiteks võib see hõlmata ka mittekoosseisuliste ekspertide tasusid jne. Seega ei saa vaid avaldatud palgakulude põhjal teha järeldusi, millistes ühingutes makstakse töötajatele rohkem ja millistes vähem.

Küllalt palju on ka neid vabaühendusi, kellel palgalisi töötajaid lihtsalt ei ole ning töö teevad ära juhid ja vabatahtlikud. See näitab kätte ka ühe Eesti kolmanda sektori tüüpilise probleemi – ühingud on väikesed ja suur osa aurust võib seetõttu kuluda lihtsalt organisatsiooni püstihoidmisele.

Samas sõltub optimaalne suurus ka tegevusvaldkonnast. Kohalik küla- või asumiselts, mille eesmärk on piirkondliku asja ajamine, ei pea olema mitmekümne töötajaga organisatsioon. EMSLi liikmetest on arvukama töötajaskonnaga põhiliselt need, mis tegelevad sotsiaalprobleemide leevendamisega.

Küsimusele, millisest allikast MTÜd ja sihtasutused oma tegevust rahastavad, võib aastaaruannete põhjal vastata, et äärmiselt suur roll on riigilt ja avalikust sektorist pärit toetustel, ükskõik, kas raha tuleb otse mõnelt ministeeriumilt või näiteks kodanikuühiskonna sihtkapitali kaudu.

Samuti on eriti kohalike küsimustega tegelevate ühenduste jaoks olulised omavalitsustelt laekuvad toetused.

Riigieelarve kulude poolel on kirjas kõige suuremad rahasaajad, kelleks enamasti on riigi enda osalusega sihtasutused, kes suure osa rahast edasi jagavad. Ka riigikontroll ei ole kolmanda sektori avalikust rahastamisest kunagi kõikehõlmavat ülevaadet koostanud.

Eelkõige suuremad ühingud on võimelised hankima oma tegevuse eesmärkideks raha ka euroliidu fondidest ja projektidest, samuti näiteks Norrast ja Šveitsist.

EMSLi liikmete seas on ka mõned ühingud, kelle jaoks annetused on selgelt kõrvaline tuluallikas ja kes saavad oma eelarve kokku teenuste osutamisest – nad võiksid toimida edukalt ka äriühingutena.

Vabaühenduste ja seltside aruannete selgus sponsorite ning toetajate asjus on väga erinev.

Õigupoolest on nende detailne avaldamine vabatahtlik ning täpset ülevaadet on aastaaruannete põhjal seetõttu keeruline saada. On dokumente, kus pole märgitud ühtki rahastajat, ning on neid, kus kõik on üksikasjalikult üles loetud.

Riigil 67 sihtasutust
Mittetulundussektori n-ö suurettevõtjateks võib Eestis pidada riigi osalusega sihtasutusi, millest aga paljusid saab kolmanda sektori alla liigitada vaid tinglikult.

Tegu on asutustega, mille aastakäive on kümneid miljoneid eurosid ja rohkemgi – SA Tartu Ülikooli Kliinikum tulud moodustasid mullu üle 114 miljoni euro ja täisajaga töötajaid oli üle 3300.

Ka sellised sihtasutused nagu SA Archimedes või SA Innove, mil töötajaid kummalgi sadakond ning põhitegevuseks riigi ja ELi raha edasijagamine, on ilmselt täpsem nimetada avaliku sektori poliitika instrumentideks kui kolmandaks sektoriks.

Kokku tegutseb eesti.ee andmeil 67 riigi osalusega sihtasutust – nende seas muidugi ka hulk hoopis väiksema haardega tegijaid kui eespool nimetatud.

Kolmanda sektori osana mõjuvad aga hoopis loomulikumalt loomingulised liidud, keda kultuuriministeeriumi tunnustatuna eksisteerib 15. Näiteks kirjanike liidu aastaaruanne demonstreerib mullust kokkuhoidlikku majandamist, mis tulemiks andis sisuliselt nulli jäämise.

Kirjanikega samas majanduslikus kaalukategoorias toimetav ametiühingute keskliit jäi seevastu enam kui 60 000 euroga miinusesse.