/nginx/o/2012/05/17/1110038t1h8023.jpg)
Vaid kaheksa kuud tagasi valiti Mariano Rajoy absoluutse häälteenamusega Hispaaniale valitsust moodustama. Küllap on nüüd ülimalt ebamugav kuulata Popular partei peakorteri akna taga potte ja panne kolistavate meeleavaldajate müra, kes niiviisi viimaste kulukärbete ja maksukergituste vastu protestivad.
Veelgi inetumaks muutub olukord, kui nurga tagant ilmub märulipolitsei, pea kohale aga helikopter – kohalikku laadi ja väiksemat sorti vihavalingut vaigistama.
Selliseid äkkmeeleavaldusi lahvatab nüüd kõikjal üle Hispaania. Korraldustöö käib sotsiaalmeedias, minnes mööda jäigastunud ametiühingutest – mis siiski suutsid tuua läinud nädalal Hispaania tänavaile sadu tuhendaid kodanikke, kui 65 miljardi eurone kasinuspakett parlamendist läbi liikus.
Mõnes mõttes meenutab Hispaania ühiskonna elavnemine, mis buumiaastail mõnusalt ja rahulolevalt unne suikus, diktaator Francisco Franco surmale (aastal 1975) järgnenud palavikulist sagimist.
Samas on nüüdne variant amorfsem ja eksperimentaalsem, minnes mööda poliitikast ja institutsioonidest, mille reputatsioon raskelt räsida on saanud.
«Ma ei kuulu ühtegi parteisse,» ütleb üks paremtsentristliku Popular partei kontori juures meelt avaldavatest kodanikest, 30 aastat postkontoris töötanud Rafael Alvarez. «Aga see partei siin on kogu demokraatia-ajastul kõige rohkem palku ja sotsiaalseid õigusi kärpinud. Ja kuna nad on kõik oma valimislubadused tükkideks rebinud, tuleks neil uued valimised välja kuulutada.»
«Ma pole ei vasak- ega parempoolne,» ütleb 27-aastane siinsamas protestiv Sofia, kõrgharidusega töötu. «Me oleme kõik indignados [so nördinud],» lisab ta, viidates noorsooliikumisele, mis mullu Hispaania linnaväljakud vallutas. «Iga päev toimub kuskil midagi, kuni nad tagasi astuvad.»
Üks praeguse kriisi silmatorkavaid omadusi – lisaks laenukulude dramaatilisele kasvule ja eurokriisile üldiselt – on Hispaania demokraatlike institutsioonide murenemine, mida pärast Francot niivõrd hoolikalt on ehitatud.
«Keskasutused on väga hapras seisus,» ütleb juhtiva päevalehe El País’i endine peatoimetaja Jesús Ceberio. «See on kõige hullem kriis Hispaanias alates põhiseaduse vastuvõtmisest [aastal 1978]. Ma arvan, et oleme teel Papandreou stsenaariumi suunas, aasta jooksul.»
Sellisel juhul killustuks poliitiline maastik, Popular partei ja opositsioonilised sotsid kuivaksid kokku sama dramaatiliselt kui Kreeka konservatiivne Uus Demokraatia ja endise peaministri Giorgios Papandreou sotsialistlik Pasok.
Asutuste maine on maas ja madalal. «Ei ole ühtegi asutust, mille prestiiž poleks rikutud. Ja peamiselt seetõttu, et parteid on nad koloniseerinud,» ütleb José Ignacio Euroopa Välissuhete Nõukogust (ECFR). Nii näiteks on konstitutsioonikohus erinevate fraktsioonide vahel nii täpselt tasakaalustatud, et asub omadega surnud punktis.
«Kõik pooled eelistavad olukorda, kus institutsioonid ei toimi. Sest see on parem, kui et mõni [neist] oleks nende vastu.»
Monarhia ei oma enam erilist ühendavat väge – pärast seda, kui kuningas Juan Carlos «jäi vahele» safarireisiga Botswanas just siis, kui kriis rahvast valusamalt hammustama hakkas. Ning kui ta väimees rahaskandaali sattus. Ülimalt politiseeritud kohtunikkonna maine on määritud – pärast seda, kui nende endine juht liiale läinud kulutuste tõttu lahkuma sunniti.
Kohalikud hoiupangad ehk caja'd, mis ühiskonnas üle sajandi olulist rolli on mänginud, muutusid kohalike suurnike rahakassadeks ja patronaaži pakkumise moodusteks, eriti just Popular partei leeris. Kinnisvarakrahh lõi augud caja'de bilanssidesse – mis ongi Hispaania finantskriisi peamisi põhjuseid.
Eelisaktsiate müük caja'de 700 000 hoiustajale pühkis aga ära nende säästud.
«Rajoy pidanuks olema sellest kõigest palju paremini informeeritud,» ütles üks valitsuspartei insaider. «Praeguses usalduskriisis on nende tegevus täiesti arusaamatu.»
Usalduse jaoks – nii kodus kui võõrsil – eluliselt olulised asutused nagu keskpank on mattunud partisanisõja mudasse. Homme tuuakse parlamendi ette panga peatselt lahkuv president Miguel Angel Fernández Ordóñez, kelle seadsid ametisse sotsid.
Parlament ise näib olevat pealtvaataja rollis, kuna Rajoy valitsus läheb enamiku meetmete puhul dekreetide teed.
Peaminister ise võtab sõna harva. Tema häält ei ole kuulda ei parlamendis ega mujal.
«Oleks vähemalt oodanud [peaministri] pöördumist rahva poole,» ütles läinud nädalase fiskaalpaketi kohta üks Popular partei ametnik.
Kuigi valitsusel on parlamendis enamus, välditakse nii debatti kui faktide täielikku avaldamist.
Viimase kasinuspaketi üksikasjad ilmusid inglise keeles rahandusministeeriumi veebilehel, olles selgelt suunatud investoritele.
Hispaaniakeelne versioon ilmus alles hiljem ning selles tekstis oli laekumiste kasvu numbris 10 miljardi eurone viga.
«Loomulikult on tarvis teavitada turge, kuid vaevalt avaldab investoritele muljet valitsus, mis ei suuda hoida sidet omaenda kodanikega. Ega selliste institutsioonidega nagu parlament,» ütles üks analüütik.
Copyright The Financial Times Limited 2012