Politsei: kõige enam varastatakse rattaid trepikodadest

Rattapoemüüjad peavad kõige vargakindlamaks U-lukku. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Politsei kinnitusel on kõige suurem oht oma rattast ilma jääda, on parkides selle koridori või trepikotta.

«Paljud inimesed arvavad ekslikult, et tõstes ratta tänavalt suletud trepikotta või koridori, on ratta turvalisus tagatud,» rääkis Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse politseileitnant Jan Lants.

Eelmisel aastal politseisse laekunud rattavarguste avalduste alusel varastatakse kõige rohkem rattaid just sealt, neile järgneb tänavale, parklasse või lahtisesse hoovi jäetud rattad, alles sellele järgnevad kelder ning kõrvalhooned ja garaažid.

Politseiniku sõnul tuleb arvestada sellega, et ratta hoidmine keldri üldkasutatavas osas on sama riskantne kui trepikojas. Väiksemates kohtades varastatakse rattaid rohkem tänavatelt või kõrvalhoonetest.

Suurtes elamutes on ligipääs trepikodadesse suhteliselt lihtne, anonüümsus suur ning trepikoja seinad varjavad ka seal toimuvat tegutsemist piisavalt. Trepikodadest varastatud rattad on sageli olnud ka lukustamata.

«Paraku on osa vargustest toimunud ka rattahoidlatest, kus ratas on korralikult rattalukuga kinnitatud olnud,» tõdes politseinik. Ka koridoridest on sageli rattaid varastatud, mis on trosslukuga torude vms külge kinnitatud, sest eriti öisel ajal liigub seal vähe rahvast ja vargal on omaette aega rahulikult tegutseda. Lantsi sõnul pole varaste jaoks takistuseks ka kõrge korrus.

Kaubanduskeskustes ole valvas

Politseiniku sõnul tuleb valmis olla ka selleks, et rattalukk ei paku sellist kaitset varguse eest, et võiks muud ohutusabinõud unustada. Ta soovitab eriti hoolikas olla kaubanduskeskuste jalgrattaparklates. «Need on sageli rahvarohked kohad, kus on palju liikumist ja ka anonüümsust, mis soosib võimalust varguseks. Ei ole saladus, et seal kipuvad ka narkomaanid varitsema kerget saaki, et järgmise narkodoosi jaoks kergesti realiseeritavat kaupa saada,» sõnas Lants.

Kui liigutakse mitmekesi, võiks politseiniku sõnul mõelda, et keegi jääks rattavalvesse. Ka eraaeda või esimese korruse korteri rõdule ei tasu kindlasti ratast järelevalveta jätta. Levinud varguse kohaks on veel koolihoovid ning võõrale ei tasu oma ratast proovisõiduks kindlasti anda.

«Kui politsei rattavarguse juhtumi lahendab ning varga tabab, ei tähenda see automaatselt, et kannatanu saaks jalgratta tagasi – politseitöö on suunatud eelkõige varga tabamisele ja tema süü tõendamisele, jalgratta tabamine võib seega jääda tahaplaanile,» tõdes Lants. Kui ollakse oma rattast siiski ilma jäädud, tasub politseiniku sõnul aeg-ajalt kontrollida politsei veebilehel asuvat rubriiki «Leitud esemed», sest politseijaoskondades on mitmeid leitud või kurjategijatelt äravõetud rattaid, mis seal juba pikemat aega seisnud ning mille omanikku pole olnud võimalik tuvastada.

«Et ratta omaniku tuvastamise protsessi lihtsustada, soovitame oma ratas märgistada või eritunnustega tähistada. Märksõnad on ratta täpne kirjeldus, rattaraami number, eritunnused. Need võiks meelde jätta ja jäädvustada,» rääkis politseileitnant. Ta pani inimestele südamele, et kindlasti tuleb rattavargusest ka politseid koheselt teavitada.

Politseiniku sõnul võib eeldada, et jalgrattavargusi ei pandaks nii palju toime siis, kui varastel poleks neid võimalik järelturul realiseerida. «Ehk siis kui inimesed ei ostaks kahtlase päritoluga rattaid, siis suure tõenäosusega langeks ka jalgrattavarguste hulk, sest nende varastamisel puuduks mõte,» rõhutas Lants.

Ta kinnitas, et politsei viimastel aastatel rohkem rõhku pannud varastatud asjade kokkuostjate tabamisele. «Just seetõttu, et lõhkuda kuritegelikku võrgustikku ja turgu.»