/nginx/o/2012/07/14/1216982t1h9ca2.jpg)
Hommikune rabaretk sai korraliku ajaloolise tausta, kui meiega kaasa tulnud kohalik mees Olev siinse piirkonna iga nurga kohta miskit jutustada oskas. Suures rabajärves sai teha ka kosutava supluse. Kohe pärast seda hakkas vett kallama ka ülevalt poolt, aga see ei suutnud veel tuju murda. Müttasime märgade mätaste vahel ringi ja nägime ära ka Keila jõe ühe võimaliku alguspaiga.
Metsa alla jõudes hakkas silma üksikuid seeni, aga ilma Margitita ei julenud keegi pead anda, millega tegu ja kas neid ka süüa võiks.
6 km pärast istusime taas ATV-dele, et pikad kruusateed kiiremini kulgeksid. Stardipaika kahe päeva eest püsti pandud matkatee sildi oli aga keegi jõudnud juba jala küljest lahti kangutada ja kaasa võtta.
ATV-etapil tabas meid juba tõsine paduvihm, mis esialgu väga ei häirinudki, aga ligunevate riiete ja tuule kombinatsioon tegi olemise pehmelt öeldes jahedaks. Matkajuht Tõnu tundis aga heameelt, et aluspesu sai pestud seljast võtmata.
Päeva keskel liitus meiega uus kaasteeline Kai Realo, kes juba pisut metsistunud seltskonda kiiresti sulandus ja kummutas kartused, et mõned seni tekkinud sisenaljad tuleb vaka all hoida.
Järskude tõusude-langustega käänulisel metsateel libises üks ATV nii õnnetult, et Kai kukkus maha ja masin ise veeres vastu puud. Tänu kiivrile lõppes õnnetus Kai jaoks siiski vaid ehmatuse ja väikese kriimustusega. Vahejuhtum oli ilmselt kõigi osaliste jaoks õpetlik, kuna näitas, et isegi väikesel kiirusel võib äpardusi juhtuda ja turvavarustuse nõuetekohane kandmine on oluline.
Sõidu lõpetasime Kurgjal, sealt viis jalgsimatk meid Saeveski metsaonni ööbima. Kunagi metsavahi elupaigaks ehitatud maja oli kasutusel vaid mõned aastad, pärast seda muutuski see juhuöömajaks.
Õhtusöögiks oli ette nähtud ise valmistatud ühepajatoit, aga kui Kai tõi lagedale kastitäie Statoili hot-dogi saiakesi, nelja sorti vorste ja kõiki kastmeid, oli selge, mida tegelikult sööma hakatakse. Ärge siis imestage, kui edaspidi Statoili kuumad koerad pisut krõbedama koorikuga on – lõkkel valmistatud sai on eriti hea maitsega.
Lõkkejutte alustas seekord kohalik metsamees Elor, kes praegu metsaga kaetud piirkonna kirevat ajalugu tutvustas.
Uut sorti lõkkelõbustusena proovisime ära ka mölkky-mängu (mõnes paigas kohaliku analoogi järgi tuntud ka kui kehra kepike) ehk puupulgaga teiste pulkade vastu täpsusviskamise.