/nginx/o/2012/07/20/1224960t1h7f71.jpg)
Viies matkapäev oli rõõmus ja kurb ühteaegu. Rõõmus, kuna ilm oli ilus ja teekond mõõduka pikkusega ning hõlpsa maastikuga. Kurb, kuna kõik meie külalismatkajad pidid õhtul lahkuma ning esimest korda kogu matka jooksul jäime põhigrupiga üksi.
Rattasõit on ajavõit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päeva esimeses pooles ületasime laudteed mööda Kakerdaja raba, peatudes maalilise rabajärve ääres ennelõunaseks supluseks. Siin-seal kohtas ahvatlevaid murakaid, aga olid teised veel enamasti toored.
Pärast rabateed istusime ratastele, et läbida pikem osa päevateest. Konarlikul metsateel ei ole see treenimata tagumiku jaoks just soodne kooslus, aga jõukohane distants ja vaatepeatused tegid teekonna nauditavaks. Ratastel möödusime ka matka 100. kilomeetripostist, uudistasime karu jälgi puutüvel ning omapärast kuusk-mändi, kus kaks puud kasvavad välja vaat et ühest kohast.
Üha uued ja uued kilomeetripostid möödusid senise jalgsimatkaga võrreldes harjumatult kiiresti. Saab näha, kuidas siis veel homne ATV-etapp mõjub.
Paunküla veehoidla juures öömajakesse jõudes polnud lahkumiskallistustest pääsu – lahkusid Kertu, meie matkaga korraks taas liitunud Kadri ja lahkumist seni pidevalt edasi lükanud Margit. Esimest korda matkatee jooksul jäime kuuekesi. Oli veidralt vaikne ja tühi tunne.