Mis on pütingulest?

Suitsutatud lestakala. Foto: Egert Kamenik

Kuuskümmend huvilist Saaremaalt, lisaks inimesed Ida-Virumaa inforingist, said kolmapäeval Saaremaal Vaigu rannas Mati Suurna talus jälgida pütinguahjus lesta suitsutamist ja ka ahjusooja, männikäbisuitsust läbi imbunud delikatessi maitsta.

«Pütingusuitsulesta mekk on hoopis teine kui tavalises suitsuahjus suitsutatud kalal,» rääkis maasse ehitatud ahju juures peremehele abiks olnud maakonna rahvakultuurispetsialist Krista Lember, kirjutab Saarte Hääl.

Uustlu talu peremees Raivo Kauber Abulast kiitis pütingulesta maitset, öeldes, et kuivanud männikäbidega suitsutamine on igivana tava, mida tasub taas au sisse tõsta.

Suitsukalameistri, elupõlise kaluri Mati Suurna sõnul kasutatakse kuivatatud männikäbisid suitsutamiseks Gotlandi saarel siiamaani. «Ma tean meest, kes Saaremaal männikäbisid korjas ja kuivatas ning müüs edasi rootslastele Gotlandile,» nentis Mati Suurna.

Põlise saarlasena teadis Suurna rääkida, et omal ajal suitsutati kohalikus kalatööstuses kolme meetri pikkuses pütinguahjus nii lesta kui ka teisi kalu. «Soola ei olnud eriti raisata tol ajal. Mage kala suitsutati. Seejärel soolati tünnidesse ja viidi laevadega Tallinna, Riiga ja mujalegi,» rääkis kalamees.

Huviliste jaoks pani peremees suitsu 80 lesta, koguseliselt kümne kilo ringis. «Kui angerjat veel sain, siis suitsutasin seda kala ka. Vahet ju pole, mis kala suitsu panna,» selgitas oma ala meister.

Kauplustes pütingukala ei müüda. «Mulle tundub, et meie esivanemad on selle tehnoloogia rootslastelt üle võtnud. Eestis tööstuslikult männikäbisid suitsutamiseks ei kasutata. Üksikud talumehed sellega veel tegelevad,» oli kultuuripärandi hoidja veendunud.

Mihkli talumuuseumi teadur, Tagamõisa poolsaare elanik Tiina Ojala tundis heameelt, et Saaremaal on veel mehi, kes esiisade pärandit edasi kannavad.