Saage tuttavaks - lusitaania teetigu

Lusitaania teetigu Foto: Keskkonnateabe keskus

Looduslikult on Lusitaania teetigu levinud Hispaania, Portugali, Prantsusmaa ja Inglismaa territooriumil.

Lusitaania teetigu on invasiivne võõrliik, kes on alates 1960ndatest aastatest inimtegevuse kaasabil kiiresti levinud paljudesse Euroopa riikidesse ning on tuntud massilise põllukultuuride kahjustajana. 2008. aastal registreeriti lusitaania teetigu ametlikult ka Eestis. Nälkja kiiret levikut on soodustanud muutused maaharimisviisides, kulu ja õlgede põletamise keeld, looduslike arvukuse piirajate vähenemine ning hüppeliselt kasvanud rahvusvaheline taime- ja köögiviljakaubandus.

Levik

Munad või noored isendid võivad levida näiteks aiatarvete kauplustest ostetud lille- ja puutaimede, sibulate ja istikute juuri ümbritsevate mullapallidega aedadesse ja sealt edasi lähedalasuvatele põldudele. Elujõulisi mune on leitud ka turustatavatest
kompostimulla kottidest.

Võrreldes teiste lähedaste liikidega eelistab lusitaania teetigu kultuurmaastikke, näiteks aedu, parke, teravilja- ja köögiviljapõlde. Ta võib elada ka kasvuhoonetes. Elutegevuseks soodsaim temperatuurivahemik on neile 17–20°C, aktiivsed on nad hämarikus ja öösiti. Tundlikud on nad õhu- ja pinnasekuivuse suhtes. Soojadel talvedel ja heade varjevõimaluste korral võivad edukalt talvituda. Nälkja kohta on lusitaania teetigu hästi liikuv (5–9 m/h).

Toitumine

Valdavalt taimtoiduline lusitaania teetigu toitub meelsasti mahlakatest köögiviljadest (kurk, kõrvitsalised, paprika,
lehtsalat, erinevad kapsasordid) ja teraviljakultuuridest, ilutaimedest ning seentest. Lisaks sobivad toiduks lagunevad
taimeosad, käärivad puuviljad, suure arvukustiheduse korral vahel ka surnud liigikaaslased.

Lusitaania teeteo eluiga on 6–8 (12) kuud. Kahesoolised nälkjad paarituvad vastastikku ning mõlemad munevad
suvel kuni 400 muna. Nende erakordne viljakus on ka üheks levila laiendamise eelduseks.

Valkjad umbes 3 mm läbimõõduga munad munetakse 20–30 (40) kaupa kõdukihi alla, vihmausside käikudesse
või kompostihunnikusse. Noored isendid kooruvad 3,5–5 nädala pärast ja suguküpsuse saavutavad juba kuue nädala
pärast. Seega on varakevadel koorunud põlvkond võimeline sügisel järglasi andma. Üksikud täiskasvanud isendid,
noorloomad ja munad talvituvad kõdus või kompostis.

Allikas: Tartu Keskkonnahariduse Keskus