/nginx/o/2009/03/06/144193t1hd936.jpg)
Majanduskriisidel on väga erinevad põhjused, kulgemised ja tulemused. Kuigi ka Eesti majanduskliima on halvenenud, on teistest riikidest nii ajaloolisi kui kaasaegseid näiteid, kus olukord on kujunenud kujuteldamatult hullemaks. Tartu Ülikooli doktorant Oliver Lukason teeb ülevaate enim kõneainet pakkunud juhtumitest.
Hüperinflatsiooni tingimustes ei vähene raha väärtus mitte aastate, vaid kuude, nädalate või lausa tundidega. Just selline situatsioon valitseb hetkel diktaator Robert Mugabe juhitavas Aafrika väikeriigis Zimbabwes. Hüperinflatsioonide näiteid on ajaloo jooksul olnud tegelikult palju ja ainsana on sellest puutumata jäänud Okeaania.
Saksamaa 1922–1923
Kahe maailmasõja vahelise Saksamaa suurimaks majanduskriisiks tuleb lugeda 1923. aastal kulmineerunud hüperinflatsiooni. See algas 1922. aastal ning probleemide tõenäoliseks allikaks oli Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas.
Kuna ajalugu armastab initsieerivaid sündmusi, loevad mõned ajaloolased (näiteks sakslane Erich Eyck) hüperinflatsiooni tinglikuks päästikuks Saksamaa tolleaegse välisministri Walther Rathenau tapmist 1922. aasta 24. juunil. See sündmus vallandas ühiskonnas rahulolematuse ja ebastabiilsuse.
Hinnad hakkasid järsult kerkima, inimeste usk rahasse kadus kiiresti. Inflatsiooni algusaega ilmestab juhtum ühe saksa kirjanikuga, kes otsustas lõunatunnil kohvikus lehte lugeda, ning tellis tassi kohvi, mis maksis viis tuhat marka. Kui ta kohvijoomise lõpetas, esitati arve kaheksale tuhandele margale põhjendusega, et mark oli vahepeal kukkunud.
Kurioosseid näiteid on sellest perioodist veel palju. Rahast lahti saamiseks osteti kiiresti kõike ettejuhtuvat, näiteks muusikainstrumente, kosmeetikat, torusid jne. Inimesed said palka mitu korda päevas ning see toodi kohale veoautodega. Pärast kotitäie rahapakkide kättesaamist joosti kohe poodi seda kulutama, sest tööpäeva lõpus ei oleks selle raha eest enam suurt midagi saanud.
Väärtusetuks muutunud rahaga mängisid lapsed, seda kasutati tulehakatuseks, sest puid selle eest osta ei olnud võimalik, raha kleebiti tapeedi asemel seina. Ühesõnaga kõik kohad olid ööpäev läbi töötavate trükikodade toodangut täis. Kriisisituatsioonile tavapäraselt lokkas kuritegevus, võidutses must turg ning võõramaalased võisid valuutat omades tunda end kuningatena.
Kriisi kulminatsioonis 1923. aasta lõpus oli inflatsioon jõudnud miljarditesse protsentidesse kuus, rahatähti emiteeriti üle triljoniliste nominaalidega, riigis valitses kaos. Selle lõpetas järsult 1923. aasta novembris kasutusele võetud uus raha, mis sisuliselt ei olnud varasemast rohkem tagatud, kuid inimeste usk ja lootus olukorra paranemisse oli nii suur, et see muutuski üleöö.
Kuigi uus raha lõpetas maailma ajaloos tõenäoliselt enim kajastust leidnud hüperinflatsioonijuhtumi, võiks olukorda hästi kirjeldada nobelistist USA kirjaniku Pearl Bucki sõnadega: «Kuigi linnad olid seal, kus enne, majad ei olnud varemeteks pommitatud, kannatasid miljonid inimesed. Nad kaotasid oma säästud, vara ja õnne, saamata aru, kelle süül see kõik juhtus. Kadunud oli enesekindlus, vanad väärtused, eetika.»
Kindlasti mängis see hüperinflatsioon ka üsna olulist rolli hilisemas natsionaalsotsialismi võidukäigus Saksamaal.
Ungari 1945–1946
Ungari hüperinflatsioon on vähem kõneainet pakkunud, kuid oli tegelikult Saksamaal toimunust hullem – 13 kuu jooksul jõudis hinnatase tõusta 3×1025 ehk kolmkümmend septiljonit (30 ja 24 nulli) korda. Ungari on ka see ainus õnnetu riik, mis oli kahe maailmasõja vahel ühte leebemat hüperinflatsiooni episoodi juba kogenud.
Ungari kõige suurem trükitud rahatäht, mis on ka maailma ajaloo suurim nominaal, oli 1021 tollast rahaühikut pengot ehk teisisõnu oli rahatähe nominaaliks oli üks sekstiljon (1 ja 21 nulli).
Selliste nullide kokkulugemine oleks isegi matemaatikas tugevale inimesele närvekulutav ja nii kasutati hüperinflatsiooni jooksul kaks korda võtet, kus vanale rahale pandi lihtsalt eesliide juurde, näiteks mil-pengo tähendas, et vana nominaal tuleb miljoniga läbi korrutada.
Hilisema praktika käigus ei ole üheski riigis 100-triljonilisest rahatähest suuremat trükitud. Siis on lihtsalt uue rahaga alustatud, kuigi selle väärtuse vähenemise kiirus on sageli samaks jäänud.
Jugoslaavia 1993–1994
Paljudele kindlasti meenuvad Nõukogude aja reisid Jugoslaaviasse ja sealne odav raha. Odava raha üheks põhjuseks oli Jugoslaavia suur eelarvedefitsiit. Lisaks aitasid kriisi tekkele oluliselt kaasa Jugoslaavia lagunemisest tulenev ebastabiilsus piirkonnas ning rahvusvahelised embargod.
1990. aastate alguses oli riik oma välisvaluutareservid ammendanud ning asus hüperinflatsiooni teele, mille käigus kasvasid hinnad aastatel 1993–1995 5×1015 protsenti ehk viis kvadriljonit (5 ja 15 nulli). Kõige suurem ringelnud rahatäht oli 1993. aastal käibinud 500 miljardit dinaari, kuid sisuliselt võeti Jugoslaavias (nagu ka Zimbabwes) rahadel lihtsalt nullid maha ja mindi uue hooga edasi.
Sellestki ajajärgust on räägitud üsna omapäraseid juhtumeid. Näiteks hüperinflatsiooni ajal riigis enam kütust ei müüdud ning seetõttu olid linnaliinide bussid niivõrd ülerahvastatud, et kontrolörid ei pääsenud bussidesse piletitulu koguma. Tavapäraste eluks vajalike ressursside puudumise tõttu, näiteks toasoojus talvel, esines ka sageli surmajuhtumeid.
Hüperinflatsiooni probleemist ei jäänud samal ajajärgul puutumata ka endised liidumaad Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia. Jugoslaavia liidrite ametlik seisukoht oli loomulikult see, et hüperinflatsiooni allikaks olid «läänemaailma seatud ebaõiglased sanktsioonid».
Zimbabwe alates 2005. aastast
Eelnevalt kirjeldatutega analoogiline olukord on hetkel Zimbabwes, kus alates 2006. aastast on olnud juba kolm rahareformi. Kõigi reformide käigus on jälle ja jälle tulnud käibele sama kiiresti devalveeruv Zimbabwe dollar.
Ajaloost nad õppinud pole ja seega on Zimbabwe hüperinflatsiooni üheks kindlaks põhjuseks raha lakkamatu juurdetrükkimine, mille vastu on niigi juba ammu usaldus kadunud. Samas pole riigis ka mingeid olulisi hüperinflatsiooni lõpetavaid ja majandust stabiliseerivaid muudatusi tehtud.
16. jaanuaril 2009 käibele tulnud 100-triljonised rahatähed vahetati juba 2. veebruaril uue raha vastu kursiga 1 uus = triljon vana. Uus rahaseeria pole veel nullide kogumise tempot üles võtnud, kuid on võimalik, et seda ei juhtugi, sest riigis on arutluse all olnud juba hoopis USA dollari ja LAVi randi kasutuselevõtt.
Mugabe poolt riigis ühele Aafrika parimale tasemele viidud kirjaoskusest on vähemalt niipalju kasu, et on olemas ka kompetents miljardeid ja triljoneid kokku lugeda.
• Olukord, kus inflatsioonimäär on väga kõrge. Vastava valdkonna tuntud teadlane
Philip Cagan on selle alampiiriks pakkunud 50 protsenti kuus.
• Hüperinflatsiooni korral kasvab hüppeliselt ringluses olev rahamass, mida kogu aeg lakkamatult juurde trükitakse. Inimesed proovivad ostud teha kohe pärast raha kättesaamist, vältimaks edasist väärtuse vähenemist, ning nende säästud muutuvad väärtusetuks.
• Hüperinflatsioonid on tavapärased riigis valitseva korralageduse puhul, mis võib tuleneda sõdadest, poliitilisest ebastabiilsusest ja muudest suurtest probleemidest ühiskonnas.
• Hüperinflatsioon, eriti selle tipphetk, ei ole üldiselt pikaajaline.
• Hüperinflatsioonide ajal lokkab varimajandus, majandusprotsessid känguvad, tehakse palju bartertehinguid, suureneb sotsiaalne ebastabiilsus.
• Tuntud hüperinflatsioone iseloomustavad ringluses olevad paberrahad, millel on nominaalid miljonites, miljardites ja veel suuremates ühikutes. Paberraha muutub lühikese ajaga vanapaberiks.
• Ühte ja head reeglit hüperinflatsiooni lõpetamiseks ei ole, kuid tavaliselt on selle eelduseks stabiilsuse saavutamine ühiskonnas, riigi funktsioonide taastamine ja rahareform.
• Õnneks on Eesti majanduskeskkond piisavalt stabiilne, et ülaltoodud mustad stsenaariumid meid ei ähvarda.
• Euroopa: Valgevene, Bosnia ja Hertsegoviina, Jugoslaavia, Gruusia, Ukraina, Venemaa, Poola
• Ameerika: Mehhiko, Boliivia, Argentina, Brasiilia, Nicaragua
• Aasia: Türgi
• Aafrika: Angola, Madagaskar, Mosambiik, Zair (praegune Kongo Demokraatlik Vabariik), Zimbabwe