Täna Kertu naerab juhtunu üle, kuid eile, kui oli järjest pimenevas metsas mitmendat tundi ekselnud, otsis ta endale juba varjendi – puhuks, kui tuleb öö laanes veeta.
“Olime eilsel etapil jagunenud kahte seltskonda ja mina liikusin päeva viimased 8-9 kilomeetrit kiiremas grupis. Kuidagi aga õnnestus mul ka nende eest kiiremini ära matkata ja seal ma siis olin ja lasin end metsa ilul lummata,” meenutab Kertu. “Korjasin murakaid, mustikaid ja maasikaid ega märganudki, et minu grupp läks rajal mööda, nagu ka teine grupp. Kui metsast välja astusin, olin ihuüksi.”
Kertu oli sel päeval vihma kartes maha jätnud ka mobiiltelefoni. “Teadsin, et ööbimiseks valitud turismitalu pidi jääma veidi rajast eemale, aga lootsin, et see on siiski kuidagi tähistatud,” muljetab Kertu.
“Aga mida ei tulnud ega tulnud, oli turismitalu. Kõndisin oma arvestuse kohaselt juba mitmendat tundi ja lootsin leida mõne teise majapidamise, et sealt siis matkakaaslastele helistada. Alles hiljem sain teada, et Põhja-Kõrvemaal, kus me eile viibisime, ongi vaid kaks majapidamist.”
Selleks ajaks, kui RMK abiauto Kertu rajalt leidis, oli ta jõudnud läbida juba kümme kilomeetrit ning olla kadunud kokku neli tundi. Kertu räägib, et see ei olnud talle siiski esimene kord metsa ära eksida ja ratsionaalne meel ei lasknud tal siiski hirmu tunda.
“Pealegi, mida see üks öö metsas, mis on toitu-marju täis ikka minuga teinud oleks? Ja eks ma ju samas teadsin, et meie seltskond ei jäta mind hätta. Kedagi ei jäeta ju Eestimaal metsa niimoodi!”