Võluv veranda – edev suvetuba väärib väärtustamist
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
15. juuli 2012, 12:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest hoonega liituvast, katusega kaetud lahtisest või akendega eesruumist, mõisa- ja suvilaarhitektuuri ilmingust sai 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ka eestlaste elamu pärisosa, kommenteerib kolmeosalise albumi «Eesti taluhäärberid» koostaja, Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi.
Heiki Pärdi sõnul oli toona veranda moeasi ja vaata et kohustuslik lisand Baltimaade eramute juures, asugu need linnas, alevis või külas. Nii ühe- kui kahekorruselisi palkoneid või rõdusid ei ehitatud ainult kuurordivillade, aedlinnaeramute ja taluhäärberite külge, vaid sobitati ka rehemajade külge.
Muidugi polnud sellised tihedaruudustikuga akende ja kergkonstruktsiooniga edevad, kuid prestiižsed ruumid üldse otstarbekad, kuna talviti jäid külma tõttu rakenduseta, suviti aga küttis päike läbi klaasi «õuetoad» kuumaks.
Aga just klaasid tegid verandad võluvaiks. Aknaruudustikes kasutatud värvilistest klaasidest moodustatud mustreis väljendasid ehitusmeistrid oma ilumeelt. Paraku on tänapäeval säilinud vaid üksikud originaalsete vitraažide ja/või eritoonides ruudustikega palkonid, mis on üle elanud nii laastavad maailmasõjad, küüditamised kui ka kollektiviseerumise, lisab Pärdi.
Üldjuhul avanesid verandad aia poole. Sageli olid need maamajade juures tillukesed elamut ja hoovi ühendavad ruumid vaid paariruutmeetrilised – sealt sai vaid läbi käia.
Mõisalossidest eeskuju võetud villamõõtu häärbereis olid verandad aga nii avarad ja uhked, et neid kasutati soojal ajal söögitoa või salongina. Sõltumata ruumi suurusest ilmestasid igat verandat lopsakad toalilled: sada aastat tagasi olid moes kummipuu, toakask, mirt, jõulukaktus jpt.
«Verandad on aja jooksul teisenenud,» nendib sisearhitekt Ivi-Els Schneider. «Kui mõnikümmend aastat tagasi projekteeritud majades kordub ikka ja jälle armastatud valguseküllane verandamotiiv – kas luksusliku elamu talveaiana või majast väljaulatuva osa aknaseinaga ruumiosana –, siis tänapäeval võib üleni klaasseintega eramu olla ise kui veranda.»
Vana ja uus koos
Väärikaid maju renoveerides peab võimalikult palju algupärast säilitama. Viimase poole sajandi jooksul on muutunud ehituskonstruktsioonid ja -materjalid, samuti inimeste elustiil.
Elamispinna laiendamise nimel lammutatakse veranda ja toa vaheline sein kas täielikult või osaliselt ning nn külm ruum soojustatakse nõuetekohaselt. Lisaks põrandapinna suurenemisele muutuvad ruumid ka valgusküllasemaks, tõdeb sisearhitekt, kes oma 1928. aastal ehitatud taluhäärberi
mõõtu majja jättis külma veranda alles. Ruumipuudust polnud ja kahju oli vanu väärikaid aknaid soojustada või uute vastu vahetada.
Schneiderid lasid oma maja vanad puitaknad hoopis restaureerida. Veranda toredate väikeste ruutudega akende taastamine oli küll kulukas, aga neis on säilinud endisaegse meistri käejälg.
«Vanad puitaknad on niivõrd armsad ja nende algelised liivateradega klaasid lausa pilkupüüdvad. Tänapäeva mõistes on sellised vanad verandaklaasid täiesti öko,» kiidab sisearhitekt ning tõdeb, et paraku oskavad neid asju vaid teadlikumad hinnata, hoolimatumad viskavad vanad minema ja panevad pakettaknad ette. Nüüdisajal võib kõikjal steriilset ja sillerdavat näha.
«Meil on kohustus vanu verandasid – milles kätkeb osa meie arhitektuuriloost – säilitada,» rõhutab Schneider.
Möödunud sajandi esimesel poolel kititi aknaklaasid raami külge, tänapäeval võib neid ka peenikeste puitliistudega kinnitada. Igasuguseid pragusid ja auke aknaraamides soovitavad asjatundjad täita nn autopahtliga.
Mida teha põranda ja seintega?
Kui originaalne laudpõrand on ajahambast puretud ja ära vajunud ning see tuleb uuega asendada, siis võib puidu asemel kasutada ka keraamilisi plaate (kivipõrandat).
«Veranda on ju niisugune koht, kust käiakse kogu aeg aeda ja vihmaste ilmadega tuuakse sealt pori tuppa – nii et keraamilistest plaatidest põrand, mida on kerge hooldada, sobib sinna väga hästi,» arutleb sisearhitekt.
Kõige parem on muidugi säilitada vanu puitpõrandaid ja hooldada neid nagu muiste: ainult keeva vee ja seebiga küürituna on nad valged ja ilusad, neid pole vaja isegi lakkida.
Verandapõrandat õlitada pole mõtet, sest õli võtab päris palju tolmu kinni. Kui on korralik tuulutus, siis märjaks saades ei juhtu puiduga mitte midagi.
Puitpõrandaile võib tagasihoidlikke ornamente või lilli maalida, käiguteele võib panna kaltsuvaipu või kookosmatte jt naturaalseid punutisi, pakub Schneider ja jätkab, et tavaliselt värvitakse veranda laudisega kaetud seinad heledaks või aknaraamidega ühte värvi valgeks. Tapeetida on verandat mõtet ainult siis, kui see on tuppa avatud ja soojustatud.
«Verandaaknaisse pannakse vitraaže ja sageli eksponeeritakse interjööris mitmesugust tarbekunsti – kirju tapeediga on seda keerulisem esile tuua. Samuti pole sinna mingeid kardinaid vaja. On ju veranda päikseruum, kus kõik võiks olla õue avatud,» annab sisearhitekt nõu.
Kui veranda on suurem, võiks sinna sobiva mööbliga õdusa istumisnurga kujundada, kus on mõnus raamatut lugeda, väikese seltskonnaga veini võtta ja maailmaasju arutada. Romantiliste hetkede nimel tasub vaeva näha.
Kui veranda ongi talvel külm, ei maksa seda muuta kolikambriks. Talveõhtutel võiks seal vilkuda küünlatuluke ning jõulude aegu on veranda tore koht kuuse, lihavõtete aegu aga sobiliku kompositsiooni jaoks.