Suvilakooperatiividest kujunevad aastaringsete asukatega eramurajoonid

Külli Friedrichson Foto: Erakogu

Igal kevadel, kui lumi on sulanud ja esimesed lilledki oma peanupud maa seest välja sirutanud, saab hoo sisse suvilaturg. Need väikesed ja veidi suuremad majakesed pole ostjate huviorbiidis aga enam ammu vaid puhkusepaikadena.

Olenevalt hoone asukohast ja seisukorrast võib ostetud suvila saatus kujuneda väga eripalgeliseks. Kas suvilat kasutada edasi puhkamiseks, põllumajanduseks, seda laiendada või hoopis lammutada ja rajada uus elamu, sõltub palju asukohast ja võimalikest kommunikatsioonidest. Vaatleme variante, mis on praegusel suvilaturul enam levinud.

Linnalähedane puhkekodu

Kuigi Tallinna piiril asuv Muuga aedlinn on kunagisest suvilapiirkonnast muutunud üha enam eramurajooniks, on enamik mujal asuvatest daatšadest säilitanud oma algse funktsiooni.

Mida enam linnadest eemale, seda rohkem toimivad need põnevate nimedega suvilakooperatiivid korterielanikele mugava võimalusena linnulaulu kuulata ja paljajalu murul tatsata. Sellisel suvisel ühiselul on oma kirjutamata reeglid ja mõned paratamatud seaduspärad, sest elanikkond neis rajoonides on väga kirju.

Enamasti aga kõik laabub ning soodsa hinna eest linnakärast eemaldumise võimalus peibutab paljusid inimesi ostma pisikese suvilaköksi, et see korda teha ja siis käia seal oma aega veetmas.

Suvilakooperatiivide suurimaks probleemiks on talvine turvalisus, sest enamik elanikke läheb talveks tagasi linna. Nii puudub hoonetel valve ja seetõttu on vargused – mõnikord ka labane vandaalitsemine – kerged juhtuma.

Iseehitajad

Omapärase arhitektuuri ja tihti ka ettejuhtuvatest ehitusmaterjalidest rajatud väikesuvilate laiendused ehk «aretised» on nüüdsel suvilaturul juba vaikselt kaduma hakkav nähtus, kuid neid tuleb siiski ette – mida enam linnast eemal, seda rohkem.

Tavaliselt algab olemasoleva hoone laiendamine terrassi kinniehitamisega. Sellele järgneb järk-järgult uute tubade lisamine. Kui krunt on kaldega, rajatakse ka poolkorruseid ning vahel «ronib» suvila aastatega mäest ülespoole.

Kui varem nägid sellised majad välja väga eklektilised, tihti lausa inetud, siis mida aeg edasi, seda enam on ehituskvaliteet ja väljanägemine paranenud. Rohkem püütakse säilitada hoone ühtset stiili ja sobivust naabermajadega.

Oma köögiviljaaed

Endale aiasaaduste kasvatamine kaotas vahepealsel buumiga kaasnenud tarbimisajastul populaarsust, kuid nüüd, mil toiduainete hinnad muudkui kasvavad ja tulevikus hakkame nägema aina enam just sellelt pinnalt tekkivaid ülemaailmseid kriise, on vaikselt, kuid kindlalt hakanud oma aia olemasolu taas päevakorrale kerkima.

Üha enam ostavad nooremad linnainimesed, vanematest rääkimata, omale väikese suvila ka lihtsalt seetõttu, et seal kartulit-kapsast kasvatada.

Võib ennustada, et toiduhindade jätkuva kallinemisega see trend üha süveneb, sest Eestis on oskus ise teha ja kasvatada paljuski veel säilinud.

Vana maha, uus peale

Endiselt ostetakse suvilaid ka lihtsalt krundi tõttu, kuhu uus, aasta ringi kasutatav eramu rajada.

Vana maja lammutatakse kas kohe pärast ostu või siis aastate pärast. Viimane variant on enam levinud noorte perede seas, kel raha vähem, korterielust villand ning esialgu püütakse maja (üldjuhul tavalisest pisisuvilast suurem hoone) aastaringseks elamiseks kohandada.

Sellise tegevuse peamine põhjus on tavapärases eramurajoonis asuvast krundist palju odavam hind. Just nii muutus kardinaalselt Muuga aedlinn ja enamik Kakumäe suvilakompleksidest.

Suurimad probleemid, mis tuleb enne uue maja ehitamist lahendada, puudutavad vee- ja kanalisatsioonisüsteeme. Leidub kooperatiive, kus tsentraalne vesi puudub või kui on ka olemas, siis on see saadaval vaid suviti, sest talveks keerab kohalik omavalitsus vee kinni.

Võimalik on rajada salvkaev, samas kui puurkaevu ehitamine võib olenevalt asustustihedusest ja põhjavee lähedusest maapinnale olla keelatud. Samuti tuleb arvestada, et veevarustuse saamiseks tuleb koopereeruda naabritega.

Suvilaturg on mitmekesine

Kui räägime suvilaturust, ei mõtle me selle all enam vaid väikeste majakeste ostmist suvepuhkuse veetmiseks. See tähendab erinevaid võimalusi, millest paljude puhul on olulisimaks majaalune maa.

Tõenäoline on, et osa linnalähedastest suvilakooperatiividest muutub tulevikus pigem eramurajoonideks, kuhu on rajatud kõik tsentraalsed kommunikatsioonid.

Linnast eemal asuvad suvilakompleksid saavad aga pigem kohaks, kus väikepõllundusega tegeleda ja loomulikult ka puhata.