/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2012/07/13/1214978t1he89f.jpg)
Euroopa parlamendi liige Ivari Padar selgitas, kuidas suuriikide kartus põllumajanduse otsetoetuste tasakaalu kõikumalöömise pärast ei lase Eestil võrdsema põllumajandusturu jaoks toetajaid leida.
Padar: Eesti püüdlused põrkuvad alati samale retoorikale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ükski nendest liikmesriikidest, kelle puhul põllumajanduse otsetoetuste võrdsustamine tähendaks nende vähenemist, ei ole Eesti taotluste üle rõõmus. Kui nende poliitik läheb pärast talumeeste ette, siis ta võetakse vastu mädamunadega.
Saksamaaga on mõnevõrra lihtsam kui Prantsusmaaga, sest Baltimaade puhul on see vajaminev summa suhteliselt väike. Ohud suurriikide põllumeestele tekivad siis, kui toetusi tuleb hakata tõstma ka suurematele riikidele uutest liitujatest nagu näiteks Rumeenia, Poola ja Bulgaaria.
Sellisel juhul on see kulu täiesti hoomamatu, Balti riikide puhul on aga veel läbirääkimisruumi.
Vastu olevate riikide saadikute üldine retoorika on üks – me mõistame teid ja saame probleemist aru. Samas ütlevad nende esindajad, kellega olen rääkinud, et esiteks - meil oleks väga raske seda kärbet oma põllumeestele selgitada ja teiseks - teil (Eestil – toim.) on ka sisehinnad madalamad.
Eestil on vastu öelda seda, et me räägime olukorrast 2012, aga me ei tea, mis toimub kaheksa aasta pärast. Investeeringute, näiteks väetised ja kütused, tase on Eestis juba praegu EL-iga sama või kõrgemgi.
Euroopa komisjoni välja pakutud otsetoetuste võrdsustamine on valgus kaugel tunneli lõpus, aga juba kümme aastat toimunud üleminekuperioodile veel paarikümneaastase üleminekuperioodi pakkumine - see ei ole tõsiseltvõetav jutt.