Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Maasikakasvataja elab ühe päeva korraga

Maasikakorjajad. FOTO: Sille Annuk

Tartu lähedal asuva Vasula aia põllul piiluvad tumeroheliste lehepuhmaste alt välja sajad punased maasikamarjad. Käes on maasikate tippaeg.


«Vaata, kui ilus maasikas!» hõikab Vasula aia perenaine Imbi Rohejärv maasikapeenarde vahel jalutades muu jutu sekka. «Näe, järgmine pirakas. Ma ei saa, ma pean ta ära võtma, nii ilus,» õhkab Rohejärv, kes on neil põldudel kõndinud juba kümneid aastaid, kuid suudab ikka veel maasikamarjade ilu üle imestada, ja korjab üles pea peopesasuuruse maasikahiiglase.

Üllatusteks peab pidevalt valmis olema iga maasikakasvataja, sest saaki ähvardavad ja kujundavad erinevad ettearvamatud loodusjõud. Tavaliselt kestab maasikahooaeg viis nädalat, aga kui ühel päeval 16 tundi järjest sajab, on tema sõnul kogu saak «plöga».

«Ühel aastal juhtus niimoodi. Kõik punane, mis põllu peal oli − läinud. Ainult mõned rohelised jäid alles,» rääkis Rohejärv.

Teine suur oht varitseb maasikaid samuti taevalaotusest. Vareseparv võib maasikakasvataja sõnul terve põllu ühe ööga tühjaks süüa. Seetõttu peletab tiivulisi Vasula aias varahommikuti ja õhtuti koeraga valvur ning peleti, mille läikivad osad peaksid lindudele meenutama kullisilma ja nad eemal hoidma.

Vasula aias on kokku 3,3 hektarit maasikapõlde. On vanu põlde ja uusi põlde. Rohejärv räägib, et üle viie aasta samal põllul maasikaid kasvatada ei saa.

Noppetööd teevad maasikapõldudel iga päev hommikul kella seitsmest päeval kella kolmeni 30–40 usinat korjajat. Suurem osa neist on kohal igal suvel. Peamiselt täiskasvanud naisterahvad, lapsed on põldudelt praktiliselt kadunud.

«Vanasti käidi meil ikka perede viisi. Aga ju on siis elu hea ja raha nii palju, et lastel ei ole taskuraha vaja,» arvab Rohejärv, kes nendib samas, et eks tema suured põllud olegi paljudele lastele liiga rasked.

Maasikapõllul peab olema kiirust ja püsivust. Rohejärve sõnul said lapsed näpuosavust kunagi harjutada kõigepealt sõstarde peal, aga nüüd ei korjata neid enam käsitsi. «Aga põllul on ka olnud juhuseid, kus laps teeb vanaemale ära. Ei ole probleemi. Ei sorteerimise ega korjamisega,» sõnab ta.

Korjajad kinnitavad, et neile meeldib see töö. Lasteaias abikasvatajana töötava Ruthi sõnul on maasikakorjamine tõeliselt mõnus puhkus tema igapäevatöö kisast ja kärast.

«Mulle meeldib just see, et saab looduses olla. Siin on ilus ja hea värske õhk. Sel aastal pole ma veel kägu kuulnud, aga muidu kägu kukub ka alati,» räägib naeratav Ruth, kes töötab Vasula aia maasikapõllul juba viiendat aastat.

Ja muidugi saab marjadest isu täis süüa. Maasikate külgetõmbejõule ei suuda Ruthi sõnul marju korjates vastu panna ka siis, kui igemed on juba söömisest valusad. «Mõtled, et ei pane enam suhu, aga ikka automaatselt lähevad.»


 

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles
Back