Eesti inimesed on hakanud jälle rohkem liha sööma

Margus Venelaine. Foto: RLK

Statistikaameti äsja avaldatud andmed näitavad, et Eesti inimesed söövad pärast vahepealset masu taas rohkem liha - eelmisel aastal tarbiti inimese kohta keskmiselt 73,1 kg liha, mis on 3 kg rohkem kui aasta varem.

Rakvere Lihakombinaadi ja Talleggi äridirektori Margus Venelaine sõnul ei ole liha Euroopas enam ammu luksuskaup. Siiski sõltub liha kui kallima toiduaine tarbimine palju inimeste majanduslikust olukorrast ja kindlustundest tuleviku suhtes: eelmise aasta tarbimine peegeldab eesti lihasööja optimistlikumat suhtumist tulevikku ja oma majanduslikku olukorda. Euroopa Liidus üldiselt ja eriti nn vanas Euroopas teeb tarbimine praegu samas vähikäiku.

Rohkem süüakse odavamat liha

Üldnumbrite kõrval iseloomustab lihaturgu Venelaine hinnangul ka tarbimise struktuur. Siinkohal on Eesti siiski tüüpilise alla keskmise tarbimisvõimega riigi staatuses. Me kasutame ning impordime palju vorstitooraineid ja ekspordime samal ajal kallimaid tükke, nagu näiteks sea sisefileed ja kanafileed. Lihaliikidest on Eestis suhteliselt madala populaarsusega kallis veiseliha ja suure osakaaluga soodsam linnuliha.

Sealiha tarbiti Eestis mullu 35,5 kg inimese kohta. Seega peaaegu pool tarbitavast lihast on sealiha. 2011 toimus sealiha tarbimises tugev hüpe ja 2010. aasta madalseis on ületatud. Siiski on veel kasvuruumi, sest ELis on sealiha tarbimine koguni 42 kg inimese kohta.

Hästi on lood ka kodumaise sealihatootmisega, mis on aasta-aastalt kasvanud ja võrreldes 10 aasta taguse ajaga toodetakse sealiha veerandi võrra rohkem. Rakvere tütarfirma Ekseko andis kogu Eesti sealihatoodangust 40 protsenti, ülejäänu jagunes väiksemate tootjate vahel. Kindlasti väärib märkimist, et Eesti isevarustatuse tase on 106 protsenti ehk seakasvatusest on kujunenud eksportiv loomakasvatusharu.

Linnuliha, peamiselt kanaliha tarbimine oli eelmisel aastal 22 kg inimese kohta ja aastaga arvestatavat muudatust tarbimises ei toimunud. Eesti tarbimine on peaaegu ELi keskmisega võrdne ja seega on eestlane suhteliselt suur kanaliha sõber. Küll aga ei ole kodumaine kanalihatootmine veel tarbimisele järele jõudnud ja isevarustatuse tase oli 2011. aastal 59 protsenti.

Praktiliselt kogu toodang tuleb turu suurimalt linnulihatootjalt Talleggilt . Tegemist on siiski märgatava kasvuga, sest aasta varem oli näitaja 54 protsenti, 10 aastat tagasi toodeti Eestis linnuliha aga koguni kolmandiku võrra vähem kui praegu. Madala isevarustatuse juures on linnuliha eksport kasvanud 3000 tonni, eriti Lätti ja Leetu.

Eestis on lihatarbimisega Venelaine sõnul seega asjad korras, kuid meie tööstuste ja loomakasvatajate murede allikad asuvad väljapool Eestit ja meie kontrolli alt väljas. Venemaa keeld elussea impordile ei ole praegu veel olulist negatiivset mõju seakasvatusele avaldanud, sest müügikanaleid leidub ka Euroopa suunal ja tapamajad müüvad ekspordiks rohkem liha.

Vaja uusi turge leida

Arvestades aga praegust kõrgema nõudlusega suveaega ja keelueelset suurt elusloomade eksporditaset just Venemaa suunal - mullu müüdi Venemaale koguni 212 000 elussiga, mis on oluliselt enam 2010. aasta 153 000 seaga võrreldes - võivad probleemid sügisel alles ees seista. Võitjateks osutuvad lihatööstused, millele on võimalik elussigade asemel liha müüa.

Seakasvatajate ja lihatööstuste peavaluks on kujunemas nn konditurg ehk langev kaasneva toodangu hind, mille põhjuseks on ELi kokkukuivav eksport Aasia suunal. Eestil on hädasti vaja uusi turge. Loodame veterinaar- ja toiduameti toele, et saavutada võimalikult kiiresti tunnustus eesti lihale ja rupskitele näiteks sellisel turul nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, kuhu eksport ei ole ülemäära keerukas.

Ähvardav probleem on ka Euroopa üldine majandusseisak. Juba praegu on täheldatav just kallimate tükkide ehk fileede tarbimise langus meie sihtturgudel Lääne-Euroopas, mis viitab selgelt ostukäitumise muutumisele nendes seni kallimat liha eelistanud riikides.

Lisades siia juurde uuel hooajal jälle kõrgemaks kujunevad söödahinnad ja rangemad nõuded loomapidamisreeglitele, on selge, et ellu jäävad tugevamad.

On alust loota, et Eesti loomakasvatus ja lihatööstus võib pikas perspektiivis olukorrast võitjana välja tulla, sest murrangulistel aegadel jagatakse turud ringi ja liha tarnekanalid muutuvad ka Lääne-Euroopas - loodetavasti meie kasuks.