Vastuvoolu ujujad avasid külapoe

Värskelt avatud Valgjärve poe ühe elluärataja Helje Andressoo sõnul on kaupluse tulevik vaid rahva teha. Foto: Sille Annuk

Külapoodide toetuse pilootprogrammi raames said kolmes Kagu-Eesti maakonnas toetust 15 külapoe teenusevaliku laiendamine ja kolme poe loomine.
 

Kolm aastat tagasi sulges Valgjärvel uksed Põlva Tarbijate Ühistu kohalik pood, aasta tagasi põhikool. Sel kevadel lõpetas Kanepis tegevuse lähim päästekomando. Kõlab nagu vägagi tüüpiline nutune raport hääbuvast Eesti külast kümnete sarnaste lugude kõrval.

Sel taustal on kui väike ime, et kuu aega tagasi tegi Valgjärve pood taas uksed lahti. Põhiliseks «süüdlaseks» üks kohalik ettevõtlik pere, kes otsustas senisele kohvikupidamisele lisaks ka kõrval endise poe ruumid korda teha, ja enamgi veel: augustist alates peab samas majas saama ka juuksuri- ja massaažiteenust, samuti maniküüri ja pediküüri. Lisaks WiFi leviala, mille pakkumist nõudsid maapoodide toetusprogrammi reeglid kõigilt osalejatelt.

Nagu Helje Andressoo tunnistab, andiski peamise julgustava tõuke teenuskeskuste pilootprogramm, mis sel aastal esmakordselt ning esialgu katseliselt kolmes Kagu-Eesti maakonnas ehk Põlva-, Valga- ja Võrumaal toetab külapoodide teenusevaliku laiendamist, samuti ka uute külapoodide loomist.

«Vahest oleks pood siia muidu ka tulnud, aga see andis kindlama tunde, et nüüd kevadel alustada,» ütleb ta.

Pood ärgitab külaelu

Ka pereisa Andrus Andressoo ütleb, et muidu võib-olla ei oleks poodi praegu tegema hakatud ka, teadmine sellisest toetusprogrammist andis ikka kindla tõuke. Ehkki toetusotsuseid tuli kõigil programmis osalejatel oodata algul lubatust kauem ehk juuni keskpaigani, mis ajaks näiteks Valgjärvel oli pood juba avatud. Mis tähendab, et algsed kulud tehti puhtalt omal riisikol.

Päris ise poodi pidama nad siiski ei hakanud, selleks leiti lepingupartner Meie-keti ehk ASi RRLektus näol, mis opereerib enam kui 40 poega üle Eesti erinevates maakondades.

«Kuna nemad tegutsevad nii laialt, siis nad saavad ka vastavate hindadega kaupa ja suudavad konkureerida,» selgitab Helje Andressoo, et alustada ise üksi väikese poe pidamist on väga keeruline just seetõttu, et hulgimüüjad annavad suurematele kaubakettidele, kes võtavad müüki suuremaid koguseid, kaupa soodsama hinnaga kui väikestele poodidele.

«Eks kõik vaatavad ikka odavamat,» tõdeb ta enamiku maainimeste kohta, kelle sissetulekud pole üldjuhul suured.

Maksimaalne ühe projekti toetuse määr antud programmis on 20 000 eurot, Valgjärve pood ja teenuskeskus sai toetust pisut üle 15 000, millest praeguseks on kätte saadud 40 protsenti. Peagi loodetakse saada veel viiendik ja siis aasta pärast ehk programmiaja lõpus on oodata viimast 40 protsenti.

«Kogu see raha on juba siia kulunud,» tõdeb Helje Andressoo, jutu taustaks äge puurimine kõrvalruumis, kuhu peagi saavad oma ruumid juuksur ja massöör.

«Praegu ma näen siin inimesi liikumas, nii nagu siis, kui veel kooperatiivi pood lahti oli, aga vahepeal ei olnud neid ikka üldse näha,» tõdeb ettevõtlik naine, et pood on paarisaja elanikuga külas jälle midagi liikuma pannud. Justkui talveunest on küla ellu ärganud.

Sama kinnitab ka Karin Andressoo, kellest saab loodava teenuspunkti juht, et kui varem oli pool maja tühi, oli kohe kole vaadata ja inimesed küsisid kogu aeg, kas ja millal poe teete. Ta loodab, et noorte eestvõtjatega, kel endal on asjasse usku, saab ka juuksuri ja muud teenused edukalt käima.

Tegelikult olevatki kogu teenuskeskuse mõte jooksma hakanud sellest, et juuksur oli tööta, kuna Tartus tööl käimine ei tasunud ära.

«Ma nägin omal ajal, kui hakati siin kopaga poe vundamendi auku kaevama,» meenutab kohalik mees Uuno Kont taasavatud poe ees ajalugu enam kui 40 aasta taha. «Pood oli põhikoht, kus rahvas käis. Sulgemine oli rahvale suur tagasilöök. Kellel on auto, sel ei ole suurt probleemi, aga meil on väga palju pensionäre. Annaks jumal, et ta nüüd lahti jääks!»

Ajal, mil näiteks ekspoliitikust ärimees Jüri Mõis hiljutises intervjuus Postimehele kuulutas, et pea kõik maale investeeritud eurod on puhas investeerimisviga, kõlab selline pealehakkamine üsna vastuvoolu ujumisena.
Kas kogu sellest külapoodide toetusprogrammist ei või kujuneda üks katse puhuda hinge sisse lootusetult surnud asjadele?

«Ma loodan, et minu puhul ei lähe nii,» ütleb Helje Andressoo, kel varasemast juba 20 aastat ettevõtjakogemust koos abikaasaga oma perefirmast, mis tegeleb ka näiteks põllupidamise ja piimaveoga.

Samasugusele küsimusele vastab siseministeeriumi regionaalarengu osakonna nõunik Madis Kaldmäe, et suurel määral riigieelarvet kulutataksegi vigadele, mida turg ei ole suutnud lahendada.

Külapoodide programm sündis pikkades aruteludes kohalike juhtide osavõtul ning esialgu ongi seda hoitud suhteliselt väikese mahu juures ja ainult kolmes maakonnas, et vaadata, mis saab. Jätkamist ei ole veel otsustatud.

Tulevik rahva teha

Programm ei ole mõeldud jooksvate kulude katteks ning jätkusuutlikkus on üks oluline kriteerium taotluste hindamisel, et toetust saaksid projektid, mille puhul suudetakse teenuste pakkumist jätkata ka pärast projektiperioodi lõppu.

Kaldmäe rõhutab ka, et tegu ei ole püsiva toetusega, vaid uute teenuste käivitamisega seotud lisakulude osalise hüvitamisega, mille üldine loogika on kogukonnateenuste toetamine, mis kogu Euroopas on päevakorras. Natuke on see tema sõnul sarnane Leader-programmide eesmärkidega.

«Kui mõnes kohas hakkab selle initsiatiivi ümber elavnema ka muu külaelu, siis on temast kasu olnud,» arvab Kaldmäe.

Ehkki programmi tingimused lubavad kulutada raha ka aasta jooksul töötajate tasudele, pole Valgjärvel sellega arvestatud. «Sest kui tegevus selle toetuse peale ehitadagi, mis saab aasta pärast edasi, kui toetusperiood lõpeb?» küsib Helje Andressoo. «Tegelikult on kõik rahva teha, kuidas poel minema hakkab.»

Kas külapoel on traadita internetist kasu?

Söödi kauplus Maaritsas Võru–Tartu tee ääres on ka üks külapoodide programmist raha taotlenuid, kel nüüd seeläbi poes WiFi leviala.

Linda Kivimets pole aga esialgu üldse vaimustuses. Tema sõnul tulevad noored sülearvutiga, panevad selle kitsas poe vahekäigus külmkapi peale ja kui on oma asjad arvutis ära ajanud, ei osta tikutopsigi.

Pood ei saa sellest Kivimetsa sõnul midagi tagasi, pigem jääb arvutikasutaja päris ostjatele ette. Aga nii kategooriline ta ka pole, et juba ette kuulutaks kasutuks algatuse, mille eesmärk peaks olema rahvast poodi meelitada, et maapood kestaks.

«Loodame, et käive ikka kasvab ja aitab poel püsida, sest ilma poeta küla on väljasurnud küla,» ütleb Kivimets veendunult.

Tema sõnul on nagunii jutt ots otsaga kokku tulemisest, seda hirmu pole ühelgi väikesel maapoel, et kasumit saaks. Kusjuures Maaritsa asub üsna ideaalses kohas suure tee ääres, mitte kusagil metsade vahel.

Kommentaar

Jüri Mõis
siseminister (1999) ja Tallinna linnapea (1999–2001)

Inimesed teevad kokkuvõttes suured otsused ikka ratsionaalsel pinnal. Neile ei tohiks aga anda valesid signaale, nagu näiteks haridusministeeriumi Tartusse kolimine või presidendi residents Abja taga.
Kui mina olin poliitik, siis räägiti mingisugustest asundustaludest ja inimeste maale meelitamisest ja et inimesed peaksid maal elama. See ei ole riigi poolt viisakas, lihtsalt petad inimesi.

Muuseas, oskaksin argumenteerida, et kõik ehitised peale infrastruktuurirajatiste, mis tehtud viimase kümne aasta jooksul väljapoole Suur-Tallinna, on olnud investeerimisvead.
(Intervjuust Postimehele 16. juunil)

Rando Värnik
Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor

Täna on natuke vara selle programmi tibusid lugeda. Tunnetuslikult võin öelda, et see on katse midagi veel päästa, kuidagi on vaja ju külapoode hoida.

Kindlasti ei jaga ma Jüri Mõisa mõtteviisi, et koondame kogu elu vaid paari keskusesse, nii on oht, et võime varsti kogu Eestist ilma olla. Seega mahajäänud piirkonnad vajavad kindlasti regionaalset abi. Aga kõrvale peab tekkima ka piirkondlik ettevõtlus, muidu on toetatud külapoed varsti ikkagi olukorras, et pole piisavalt poes käijaid.

Kindlasti on mõistlik ja kulu mõttes efektiivne vaadata kohalikke teenuseid nii, et paljud asjad on koos maapoe juures. Mõned poed saavad selle toetusega teatud konkurentsieelise teistega, kes toetust ei saa, aga kas see on tegelikus elus probleem, ei oska öelda. Küsimus on, kui mõistlikult toetust suudetakse kasutada, kas konkreetsete inimeste elu kohapeal läheb selle abil paremaks või mitte.

Kui eraettevõtja avab poe, mille ühistu on varem sulgenud, siis on ettevõtjal tõenäoliselt mingi teine motivatsioon võtta seda riski. Kui kohalik ettevõtja mõtleb selle juures ka laiemale kasule kui ainult äri, siis see on ju väga hea.