Euroala liidrid on võtnud jalge alla tee, mis viib panku puudutava suveräänsuse loovutamiseni võimsale keskvõimule. Kuue kuu jooksul. Pauguga pandi käima ülikeerukas «pangandusliidu» loomise protsess.
Eurotsoon teel keskkontrolli suunas
Suvel klopsitakse kiirustades kokku kava, kuidas omistada Euroopa Keskpangale (EKP) volitused euroala pankade järelevalve teostamiseks.
Kui liidrid Frankfurdis baseeruvat EKPd «võimendasid», paiskus aga õhku hulgaliselt vastamata küsimusi.
Näiteks: millised on täpsemalt EKP uued volitused? Milliseid panku see režiim puudutab? Millised oleksid suhted režiimiväliste riikidega?
«See on suur otsus, mis avab Pandora laeka,» ütles üks kõrge protsessi kaasatud ametnik.
Prantsuse president François Hollande tervitas asjade arengut kui ajaloolist diili, mis saab «reaalsuseks» aastaks 2013.
Kuid mõned Saksa ametnikud paluvad asjaosalistel tungivalt mitte kiirustada.
Kantsler Angela Merkel, kes andis küll oma põhimõttelise nõusoleku, osutas sellele, et igal 27 Euroopa Liidu liikmesriigil on vetoõigus ikkagi alles.
Aeg annab varsti arutust, kas jõuline poliitiline otsus võim käest anda – mis sündis Brüsselis pärast pikka magamata ööd – jääb kuudepikkuste kurnavate läbirääkimiste käigus kestma.
Selleks, et Euroopa permanentne stabiilsusmehhanism ESM võiks hakata otse pankadesse kapitali süstima, tuleb eeltingimusena tekitada euroala pangandusjärelevalve.
Üks kõige tundlikumaid küsimusi – mida tippkohtumise kommünikees ei puudutatud – on haarde ulatus. Hollande tahab, et kaetud oleksid «kõik [euroala] pangad».
Enamike riikide institutsioonid on aga võimu loovutamise pärast ärevil. Saksamaal kasvab intensiivne poliitiline surve säilitada kontroll poliitiliselt mõjuvõimsate piirkondlike hoiupankade üle.
Saksamaa mõjukas hoiupankade liit, mis esindab enam kui 400 kohalikku panka, ütles, et üleeuroopaline järelevalve oleks «ebaproportsionaalne», kui see ei piirduks süsteemselt oluliste pankadega.
Üks võimalus oleks säilitada olemasolev riiklike pangandusjärelevalvete võrgustik, mis alluks edaspidi EKP ülemvõimule. Igapäevaselt vastutaks EKP aga vaid suurimate pankade eest.
Vajadusel, kui olukord nõuab, sekkuks keskvõim ka riiklike ülevaatajate asjaajamistesse.
Okkaline küsimus on näiteks ka pankade sulgemise asutuse rajamine, mis võiks sekkuda ning iga põrunud panga uksed kinni panna – vajadusel ka vastu antud riigi valitsuse tahtmist.
Kuigi Brüssel soovitab praegu «järelevalvest» eraldiseisvat «kinnipanejat», ei ole ELi liidrid veel tegelenud küsimusega, kas ka see peaks olema EKP allasutus ning kuidas selline asutus praeguste ELi päästefondidega koostööd teeks.
Mainitud reformide raames tuleks EKP ühtlasi ümber korraldada ja tagada olukord, kus uued vastutusalad ei kahjusta keskpanga põhifunktsioonide sõltumatust.
Samuti peaks EKP määratlema oma suhted teiste ELi institutsioonidega ning reeglite jõustamisel tekkivate vaidluste lahendamise korra – võttes arvesse, et panga vägi saab olema hirmuärav. See tähendaks ka Euroopa pangandusjärelevalve asutuse (EBA) ümberkorraldamist, mis praegu riiklikke järelevalveid vahendab.
Järelevalve võib sirutuda euroalast kaugemale. Suurbritannia seisab väljaspool järelevalverežiimi ja nõuab ühisturu «kaitsemehhanisme». Kuid teised eurovälised maad – mille majandused sõltuvad euroalas baseeruvatest pankadest – võivad siiski liituda.
Mõned suured ELi pangad pole nõus, et Britannia süsteemist välja jäetakse. «London, Euroopa tugevaim finantskeskus, tuleb kaasata. Finantskriise La Manche’i väin ei peata,» ütles Saksa kommertspankade liidu president Andreas Schmitz, kuhu kuuluvad ka Deutsche Bank ja Commerzbank.
Astudes küll söakaid samme euroala järelevalve rajamise suunas, olid ELi liidrid pangahoiuste tagamise riskide jagamisest kõneledes ebalevad – mis ometigi on pangandusliidu alussammas.
«Madam Merkel on hoidnud pangatagatiste vallas väga jäika joont,» ütles Hollande. Märk sellest, et ees seisavad keerukad kõnelused.
Copyright The Financial Times Limited 2012