Mida kujutab endast ohtlik taimekahjustaja tamme-äkksurm?

Tamme-äkksurmaga nakatunud rododendron. Tüvele ja võraokstele on tekkinud haavandid, mis põhjustavad taime närbumise. Foto: Põllumajandusamet

Tamme-äkksurm (Phytophthora ramorum) on seenhaigus, mis muudab taimed vastuvõtlikumaks ka teistele nakkustele ja putukkahjuritele. Sellele järgneb taimede hukkumine.

Esmakordselt avastati tamme-äkksurma haigustunnuseid 90. aastatel USA-s California ja Oregoni piirkonna tammedel. Ameerikas tuntakse seda haigust nimega «sudden oak death». Euroopas on haigusjuhtumeid avastatud kõige rohkem Hollandis, Suurbritannias, Saksamaal ning teda on leitud ka Soomes. Euroopas on see haigus enamasti levinud dekoratiivtaimedel, niiske kliimaga aladel Suurbritannias ja Iirimaal ka looduses kasvavatel taimedel. Eestis tuvastati haigus esmakordselt 2006. aastal Hollandist sissetoodud rododendronitel.

Peremeestaimed

Tamme-äkksurma peremeestaimed, nii dekoratiiv- kui ka looduslikud liigid, pärinevad sugukondadest pöögilised, vahtralised, kanarbikulised, loorberilised, hobukastanilised, kuslapuulised, türnpuulised, roosõielised, männilised ja jugapuulised. Peremeestaimeliigid on rododendron, lodjapuu, tamm, hobukastan, suurelehine vaher, pöök, harilik ebatsuuga, harilik sirel, harilik pohl, kanarbik, harilik laanelill, harilik saar, paljaviljaline kibuvits, raagremmelgas, paakspuu jt.

Turustamisel peavad olema taimepassiga varustatud rododendron ja lodjapuu.

Tunnused

Tamme-äkksurma haigustunnused on erinevatel taimeliikidel varieeruvad ja tihtipeale ei saa nähtavate haigustunnuste põhjal haigust ära tunda. Rododendronitel on põhilisteks haigustunnusteks võrsete närbumine ja lehelaiksus. Lehtedel on hajusad ebaselge piirjoonega laigud - leheroots, lehealus ja -tipp on tumenenud, mustumine võib kulgeda ka piki keskroodu. Sarnaseid sümptomeid võivad põhjustada ka muud tegurid (nt. päikesepõletus), seega on vajalik haiguse laboratoorne määramine. Põllumajandusameti inspektori poolt võetud proovidest kahjustaja tuvastamine on isikule tasuta.

Rododendron – põhiline tunnus on võrsete närbumine ja lehelaiksus. Lehtedel hajusad ebaselge piirjoonega laigud, leheroots, lehealus ja -tipp mustunud, mustumine võib kulgeda ka piki keskroodu. Laikude selge terav piirjoon ja laikude asetsemine keskroost eemal, viitab hoopis päikesepõletusele. Võrsetel areneb pruunikas või mustjas laik piki võrset. Võrsehaavandid võivad põhjustada võrsete närbumist, sellisel juhul lehed jäävad võrse külge, kuid laike ei arene. Mustunud võrsed võivad jääda ka lehtedeta. Juuri ei kahjusta.

Lodjapuu – tunnuseks kambiumi (koorealuse kihi) nekroos. Maapinna lähedal võrsete allosas asetsevad haavandid põhjustavad taime närbumise. Võib esineda ka lehelaiksust nagu rododendronil.

Vaher, hobukastan – lehelaiksus. Tüvehaavandite esinemist ja puude hävimist pole täheldatud.

Tamm – esmane nähtav sümptom on tavaliselt mahla immitsemine koorest puu tüve alaosas. Tüvele ja võraokstele tekivad sissevajunud koorehaavandid. Haiguse progresseerudes muutub lehestik kahvaturoheliseks, hiljem pruuniks. Lehed võivad püsida puul umbes aasta jooksul järgneva puu surmani.

Sirel – algul haigussümptomid pungadel, mis hävivad. Haigus levib edasi võrsetele, mis muutuvad pruuniks või mustuvad. Lehtedel on tüüpiline nekroos lehetipus ja -servades.

Ebatsuuga – noortel võrsetel okkad kolletuvad. Pruunistunud okkad jäävad võrse külge. Võrsed surevad.

Pohl, mustikas – vartel haavandid (seenvähk), võrsete suremine.

Kuslapuu – lehelaiksus.

Kanarbik – tumedad laigud taimedel.

Magnoolia – lehtedel nekrootilised laigud (leht näib täpilisena). Nekrootiliste laikude vaheline terve kude muutub kollakaks. Nakatunud pungad khakirohelised. Laigud arenevad leheservadest sissepoole.

Teiste peremeestaimede puhul, mille kohta ei ole eespool haigustunnuseid kirjeldatud, pööratakse tähelepanu lehtedel esinevatele laikudele ning murdumata kuivavatele võrsetele.

Levikuviisid

Kahjustaja levib nakatunud taimedega, mullaga, küttepuudega. Haigustekitajad kanduvad edasi ka inimeste jalanõude või sõiduki rataste külge jäänud mullaga, kastmis- ja põhjaveega. Õhus levivad haigustekitajate spoorid vihmaga, veepritsmetega ja tuulega suure õhuniiskuse tingimustes.

Tamme-äkksurm levib küllalt jahedates tingimustes – haigusetekitaja arenguks optimaalne temperatuur 20 kraadi piires, minimaalne on kaks soojakraadi, maksimaalne 26-30 kraadi.

Haiguse leviku tõkestamine

Kui puukoolides, puukoolide ümbruses või koduaedades võetud proovides tuvastatakse ohtliku kahjustaja esinemine, hävitatakse põletamise teel saastunuks tunnistatud taimed ja samuti kõik kahe meetri raadiuses kasvanud peremeestaimed. Kõik nakatunud taimedest kümne meetri raadiuses olevad peremeestaimed tunnistatakse saastumiskahtlasteks, ettekirjutusega peatatakse nende turustamine ja jäetakse järelevalve alla järgmiseks kolmeks kuuks. Saastumiskahtlaste taimede mujale toimetamine on keelatud. Järelevalveperioodi jooksul on fungitsiidide kasutamine keelatud, kuna see võib haigustunnuste ilmnemist pärssida.

Kui järelevalveperioodi jooksul proovidest kahjustajat ei avastata, vabastatakse taimed järelevalve alt.

Müügikohtades paiknevatelt taimedelt ohtliku kahjustaja tuvastamisel tunnistatakse saastunuks ja hävitatakse põletamise teel kogu partii, s.h. teistesse müügikohta saadetud taimed.

Taimepassid

Vältimaks saastunud taimede toomist enda aeda, tuleb alati pöörata tähelepanu taimede küljes olevale etiketile. Euroopa Liidus peavad paljudel taimedel, s.h rododendronitel ja lodjapuudel kaasas olema taimepass. Taimel olev taimepass kinnitab, et selle tootja või müüja taimed on kasvuperioodil kontrollitud. Samuti tuleb alati vaadata taimede kvaliteeti, pöörates tähelepanu kogu taimele, üle tuleb vaadata nii lehed kui ka võrsed.

Allikas: põllumajandusamet