/nginx/o/2012/06/26/1185090t1h07a0.jpg)
Euroopa stiilis abi käib nii: Hispaania palub laenu. EFSF tekitab uued võlakirjad ja laenab need Hispaaniale (mis tagab neist ca kaheksandiku). Hispaania annab need Euroopa Komisjoni tujude taktis oma pankadele, mis saavad nende eest Euroopa Keskpangalt raha. Mustkunst missugune.
Veelgi bütsantslikumad on aga Prantsusmaa ja Saksamaa läbirääkimised selle üle, kuidas euroala remontida. Samas võib erinevused siiski lihtsustatult ja laias laastus välja joonistada.
Saksamaa käitub nagu võlausaldajad ikka. Nad tahavad oma raha tagasi, või siis viia võlglased läbi pankrotiprotsessist, et maksimaalne kasu välja pigistada.
Prantsusmaa, koos hädaliste Hispaania ja Itaaliaga, käituvad nagu võlglastele (reeglina) kombeks. Nad tahavad maksta tagasi nii vähe kui võimalik, aga vältida pankroti plekki.
Reaalsus on, et Põhja-Euroopa riigid andsid aastaid pillavatele lõunamaalastele laenu ning – kui maailmamajandus just ootamatult ei taastu – ei saa iial täit raha tagasi.
Saksamaa peab otsustama, millist valu valida.
Variante on kolm: deflatsioon, inflatsioon ja tšekkide väljakirjutamine.
Deflatsioon perifeerias teeks selle ajapikku konkurentsivõimeliseks, mis oleks Saksamaa lemmikvariant. Aga nagu näha, toob see loomulikult kaasa nõrgemate pankade ja valitsuste maksekatkestused.
Inflatsioon aitab konkurentsilõhet koomale kiskuda. See oleks võlgniku ideaal. Kuid Saksamaa jääks kaotajaks, kuna neile makstaks tagasi vähemväärtuslikes eurodes.
Eelarveülekanded Saksamaalt on poliitiliselt toksilised, kuna lõpuks makstaks Saksamaale tagasi nende oma rahaga.
Küllap mätsivad liidrid neljapäevasel tippkohtumisel taas midagi kokku. Mõnda aega see veel võib-olla toimib, kuid lähenemas on päev, mil kantsler Angela Merkel peab valima ühe neist vastikutest variantidest.
Investorite jaoks on kantsleri valikul sügavad tagajärjed.
Copyright The Financial Times Limited 2012