Kohusetundlik kohtunik

Valeri Lõõnik Foto: A.Peegel

Ega me maadevahetuse kohtuasjast väga palju tea. Kapo ja prokuratuur ning kohtualuste vihamehed on hoolikalt valitud detaile aastate jooksul ajakirjandusele sokutanud, kujundades osavalt avalikku arvamust. Ega Toomas Annuse suhtekorraldaja Meelis Kubits ole ka papist poiss, jagades mõõdetud ja täpselt ajastatud infodoose.

Maa-ameti endise peadirektori Kalev Kanguri kolleegid on samuti lojaalsed, hoides teda ameti töötajate nimistus aukohal. Hoolimata vähesest kontrollitud infost kujunes avalikkuses ootus, et süüdi peavad kohtualused olema. Või siis süvenes vastupidine usk.

Harju maakohtu kohtunik Valeri Lõõnik (65) purustas karistuse ootajate illusiooni, osutades kaitsepolitsei ja prokuratuuri lohakale tööle. Samuti ei leidnud Lõõnik tõendeid, et Villu Reiljani ja Kalev Kanguri korraldatud maadevahetused olnuks ebaseaduslikud.

Isegi pistise kohta ei jätkunud kohtuasja materjalides piisavalt tõendeid. Pistis on teatavasti kergem kuritegu kui altkäemaks ja Lõõnik hindas seda otsuses eraldi.

Juristid ütlevad, et õigeksmõistvat otsust on juriidiliselt lihtsam kirjutada. Inimlikult oli see kindlasti keerulisem, sest avalikkus ootas süüdimõistmist. Üks detail on saanud vähe tähelepanu: õigeksmõistmise poolt olid ka rahvakohtunikud: Harri Lugu, Anne Allik ja Inda Kõiva.

Otsust lugedes saab kiiresti selgeks, et kohtuotsuse järeldused on suuresti maha kirjutatud kaitsekõnedest. Ma ei oska hinnata otsuse juriidilist tugevust. Lõõniku otsuseid olevat lihtne vaidlustada, aga see on vaid mõne Tallinna juristi arvamus.

Lõõnik pani prokurörid häbiposti, sest peale puudulike tõendite on kohtuniku arvates ka süüdistus pealiskaudne ja halvasti koostatud. Viimane väide on, muide, advokaatide stampsõnum igal kohtuprotsessil, omalaadne ametikeel.

Ühe vaidleva poole seisukoha vormistamine kohtuotsusena pole õigusemõistmises võõras, aga pahatihti kipuvad kohtunikud keerulisemates asjades ümber kirjutama süüdistust ja esitama seda kohtuotsusena.

Kohtupidamine käib Eestis võistleval põhimõttel, kaitsjad ja süüdistajad esitavad oma argumendid. Kindlasti mängis oma osa kohtuotsuses see, et riiklikud süüdistajad Inna Ombler ja Laura Feldmanis ei suutnud olla nii veenvad kui riigi tippadvokaadid Leon Glikman, Aivar Pilv, Raivo Laus, Maria Mägi ja Üllar Talviste.

Maadevahetuse otsust lugedes hakkas mitu korda Eesti riigi pärast piinlik – kui Lõõnik kirjeldab loata läbiotsimist, korrektselt vormistamata pealtkuulamisi või kaitsepolitsei põhjendamatult kurnavat ülekuulamistaktikat. Otsuse põhjal tunnevad õiguskaitsjad end karistamatuna.

Oma osa võis vigaselt vormistatud pealtkuulamislubades olla ka selles, et salajane jälitamine sai kohtus lubatud tõendiks mõni kuu enne seda, kui Annust jälitama hakati. Aga nagu ütles Harju maakohtu esimees Helve Särgava, saab kohus lähtuda ainult seaduslikult kogutud tõenditest.

Kohtunik Valeri Lõõnik pole kangelane. Lõõnik on kohusetundlik ametnik, kes kirjutas otsuse, mida kogenud juristina õigeks pidas.

Unustada ei maksa ka seda, et kuigi Annuse, Kanguri ja Reiljani ning Ester Tuiksoo teod, mida maadevahetuse süüdistuses kirjeldatakse, ei osutunud juriidiliselt kuritegudeks, pole need eetika ja moraali vaatevinklist kindlasti vastuvõetavad.

Minister ei peaks erilise hoolitsusega ümmardama mõnd ettevõtjat ega arutama temaga oma pensioniplaane. Samuti ei tohiks kõrge riigiametnik varjatult tegutseda ettevõtluse valdkonnas, mida ise korraldab.